Kes valiks ringhäälingule sõltumatu nõukogu?

HEIMAR LENK,      01. november 2006


Rahvusringhäälingu seaduse ümber käivaks põhivaidluseks kujuneb taasühendatud televisiooni ja raadiot juhtiva nõukogu koosseisu moodustamise põhimõte.

Praegu juhib ETV ja Eesti Raadio tööd võrdselt nii Riigikogu liikmeist kui ka nn spetsialistidest ehk tele-raadio asjatundjaist koosnev ringhäälingunõukogu. Samasugust skeemi on pakutud ka uue rahvusringhäälingu juhtimiseks. Reformierakonna fraktsioon tuli eelmisel kolmapäeval välja ettepanekuga moodustada nõukogu, kuhu kuuluks parlamendi igast fraktsioonist üks liige ja mida juhiks keegi opositsiooni esindajaist.
Riigikogu saali jõudnud seaduseelnõu näeb aga ette 13-liikmelise nõukogu, kuhu iga fraktsioon saadaks oma liikmeid võrdeliselt fraktsiooni suurusele.

Poliitiliselt tasakaalus nõukogu jääb unistuseks

Seaduseelnõus ära toodud variant annaks rahvusringhäälingu juhtimise kuraditosina poliitiku kätte, kes kõik on rahva poolt Riigikokku valitud. Sama skeemi kasutatakse paljudes maailma riikides. On mindud isegi selleni, et poliitikud määrab nõukokku kultuuriminister või mõni teine vastava valdkonna minister. Meie tingimustes näeb opositsioon sellise koosseisu miinusena liigset politiseeritust ja võimuparteide kasvavat osakaalu ringhäälingu juhtimisel. Kuid samal ajal see koosseis väljendaks täpselt ühiskonnas välja kujunenud poliitilisi jõujooni. Parlament kahtlemata kajastab riigi erinevate elanikkonnagruppide huve võrdeliselt. Kui 101-liikmeline kogu on võimeline juhtima riiki, siis miks peaksime kahtlema proportsionaalselt valijate poolt antud häälte arvule moodustatud ringhäälingunõukogu pädevuses avalik-õiguslikku meediat juhtida?
See lahendus oleks ehk ka ausam kui praeguse nõukogu moodustamise põhimõte, mille kohaselt osa liikmeid on küll nn meediaspetsialistid, kuid keegi neist pole ka oma poliitilisi eelistusi salanud. Ehk polekski mõtet peitust mängida ja tihti selgelt poliitilise taustaga asjatundjaid „sõltumatuiks ekspertideks" nimetada?
Olukord praegusesse ringhäälingunõukogusse Katrin Saksa asemele uue liikme määramisel kinnitab minu sõnu selle nõukogu sügavast politiseeritusest. Püüdes Keskfraktsiooni esindaja jõudmist ringhäälingunõukokku kõikvõimalike vahenditega takistada, näitas parlamendi kultuurikomisjon, kus häälte ülekaal on hetkel opositsiooni käes, oma täielikku ükskõiksust poliitiliselt tasakaalustatuma ringhäälingunõukogu suhtes.
Sellest pole raske teha järeldust, et nii Isamaaliidu ja Res Publica kui ka sotsiaaldemokraatide kaunid sõnad tasakaalustatud avalik-õiguslikust rahvusringhäälingust on vaid tühi jutuvada. Tegudeni jõudmisest pole ükski neist erakondadest huvitatud. Tänases ringhäälingunõukogus pole ühtegi Keskfraktsiooni esindajat ja parlamendi kultuurikomisjon ei lasknud möödunud nädalal ette võetud manööverduste tulemusel teda sinna ka valida.
Ehk annaks uue seaduse mõtte kohaselt valitav 13-liikmeline nõukogu parema tulemuse? Olgu siis selgus kõigi jaoks majas ja rahvas teadku, et need ja need poliitikud ning erakonnad on avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimise ja suunamise juures ning neil lasub vastutus asjade kulgemise eest.

TV ja raadio taasühendamine on õige otsus

Rääkida võimegi vaid taasühendamisest, sest üheksakümnendate aastateni Eesti Televisioon ja Eesti Raadio tegutsesidki ühtsena. Töötades siis ise televisioonis ja raadios, mäletan seda lahutamisprotsessi hästi ja võin kinnitada, et valdav enamik tollal ühise ringhäälingu palgalehel olnuist pidas lahutamist äärmiselt ebaõigeks ja ülekohtuseks sammuks. Kahe meedia koostöö ühises organisatsioonis sujus imehästi ja nad täiendasid teineteist suurepäraselt.
Miks siis ikkagi lahutamine ette võeti? Ainukeseks põhjuseks tundus olevat tolleaegse tele-raadiokomitee juhtide soov endale uuenenud riigis uued ja kõrgepalgalised ametikohad teha.
Üks komitee juhtidest läks televisiooni ja teine raadio direktoriks. Samuti jagunesid nende asetäitjad. Kogu komitee aparaat tehti kaheks. Kaotajaks jäi aga sõbralik, tegus ja loominguliselt väga kõrgel tasemel toiminud ringhääling. Sellest sündmusest peale on Eesti avalik-õiguslik televisioon ja raadio pideva poliitilise tõmbetuule käes kõvasti külma saanud. Küll on neid tahetud likvideerida, küll erastada, ja lõpuks ka kallite kesklinnakinnistute müümise kaudu suureks kinnisvarafirmaks muuta.
Hea, et praegune kultuuriminister Raivo Palmaru õigel ajal ametisse määrati ja et tal õnnestus „kinnisvaraprojekt" põhja lasta. Ka suutis ta kõrvale tõrjuda esialgu uskumatuna tunduva ettepaneku ETV ja Eesti Raadio tegevus juriidiliste isikutena lõpetada enne uue organisatsiooni loomist. Õnneks jäigi peale variant, et rajatav Eesti Rahvusringhääling on senise Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio õigusjärglane ning ringhäälinguajalugu Eestis jätkub, mitte aga ei alga tühjast kohast, nagu algul oli kavandatud. Kindlasti suudab uus ringhäälingunõukogu kaheksakümne aastasele õigusjärgsele ringhäälingule uut elujõudu pakkuda.

AKEN:
Püüdes Keskfraktsiooni esindaja jõudmist ringhäälingunõukokku kõikvõimalike vahenditega takistada, näitas Riigikogu kultuurikomisjon oma täielikku ükskõiksust poliitiliselt tasakaalustatuma ringhäälingunõukogu suhtes.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)