Suhtekorraldusprojekt või valitsus?

TÕNIS SAARTS,      04. aprill 2007


Skeptikud sellele koalitsioonile pikka iga ei ennusta. Kokkupandud võimuliit meenutab tõepoolest vägisi sundabielu: IRL-il ja SDE-l oleks alternatiiviks vaid koalitsioon Keskerakonnaga või opositsiooni jäämine, Reformierakonna olukord on parem, kuid vähemalt lähitulevikus ei saa temagi teistele võimalustele (loe: Keskparteile kosjaminekust) mõelda. Juba on koalitsioonis esimesed mõradki sees. Sundabieludega on nii, et mõni jääb kestma, aga mõni laguneb õige kiiresti.

Hoopis murelikumaks teeb mind aga stiil, millega seda võimuliitu paika pandi. Tundus nagu ei moodustataks valitsust, mis hakkab tõesti valitsema, vaid valmistutaks juba järgmiseks valimiskampaaniaks.

Oravapartei kui ülbe väljapressija

Start oli ju ilus. Paistis, et ka läbirääkimised kulgevad üsna konsensuslikus õhkkonnas. Ministritüli siiski hajutas konsensuse-müüdi üsna kiiresti. Siinkohal ilmneski, et Reformierakonna jaoks polnud vaja niivõrd valitsusliitu, mis hakkaks ellu viima võimalikult avarapilgulist ja riigi arengu seisukohalt olulist poliitikat, vaid võimuliitu, mis oleks ennekõike erakonna maine tõstmise instrument.

Selleks tuli endale saada ministrikohad, mis oleksid väljapaistvad, kuid kus ei tuleks tegelda eriti ärritavate ja sensitiivsete küsimustega.

Partneritele surve avaldamiseks hakati asja ajama meedia kaudu. Siin aga tehti valekäik, sest ei arvestatud, et IRL osutub kõvemaks pähkliks, kui esialgu oletati. Sama kehtis hiljem ka SDE kohta. Lõpuks jäi ülbe väljapressija mulje ikkagi oravaparteist, mitte IRL-ist või sotsiaaldemokraatidest.

Seda, et ministrikohtade jaotus teenib pigem strateegilisi, kui sisulisi poliitilisi eesmärke, on hoolimata viimastest ümbermängimistest ikkagi näha. Sotsiaalministriks on meil näiteks liberaal. Hirm, et sotsid hakkavad äkki oma tugevates valdkondades liialt silma paistma ja tegema ka "valesid" asju, oli ikka nii suur, et sinna tuli iga hinna eest suruda n.ö. omainimene. Võitlusest välisministri koha ümber ei tasu rääkidagi.

Kokkuvõttes tundub tõesti, et Reformierakonna perspektiivist pole see valitsusliit mõeldud mitte niivõrd poliitika tegemiseks, vaid ennekõike peaministriparteile soodsa PR-i tegemiseks. Vähemalt esialgne suhtumine asjasse tundus küll selline olevat.

Sotsid suruti nurka rohelistega

Koalitsioonilepingut lugedes tuleb ilmsiks, mis läbirääkimistel tegelikult toimus. Kõigi nelja osalise (ka rohelised olid veel toona kambas) käekirjad on küll äratuntavad, kuid kõige vähem on lepingus tunda sotsiaaldemokraatlikku vaimu. Jah, mitmeid tehnilisemat laadi lubadusi suutsid nad küll leppesse sisse suruda, kuid seda ka valdkondades, kus nende partnerparteid lubasid üsna sarnaseid asju (pensioni- ja perepoliitika).

Ühtki sellist ideed, mille kohta võiks öelda, et see on tõesti originaalne sotside idee ja kannab endas selgelt nende maailmavaate pitserit, koalitsioonilepingus naljalt ei kohta. Sotsid mängiti väga osavalt ja küüniliselt nurka. Seda tehti just roheliste kaasamisega. Sotsidele sai vajadusel pidevalt mõista anda: kui teile üks ja teine asi ei meeldi, siis võtame hoopis rohelised kampa.

Rohelisi oli ka vaja nende ideede pärast. Kui vaadata koalitsioonilepingut, siis kõige enam uusi ja huvitavaid mõtteid leiabki keskkonnapoliitika ja energiapoliitika peatükist.

Kui rohelised olid oma ülesande täitnud (SDE oli taltsaks tehtud ja uued ideed välja lüpstud), siis näidati neile viisakalt ust.

Pronkssõdur jmt

SDE positsioon näib selles valitsusliidus üldse olevat üks kehvemaid. Tunduvalt halvem, kui endise kolmikliidu aegadel. Toona vähemalt kuulusid sotsidele väga tugevad ministriportfellid (välis-, majandus-, sotsiaalminister) ja ka nende sõnal oli valitsuses rohkem kaalu. Nüüd aga kuuluvad neile täiesti teisejärgulised kohad, ja kui sotsid mässama hakkavad, saab neid ikkagi veel rohelistega hirmutada.

Keegi ei tea, mis tagajärgedega võib lõppeda Pronkssõduri-saaga. Kui asjad dramaatiliseks pööravad, siis ennekõike peavad vastust andma sotsidest siseminister ja rahvastikuminister. Oht, et Pärnoja juhtum kordub, on vägagi tõenäoline. Oravad panevad kuulekad sotsid jälle ellu viima poliitikat, mis käib risti vastu nende varasematele tõekspidamistele.

IRL-is sisevõitlus

Soodne pole ka IRL-i positsioon. Ministrikohtade jaotuse seisukohast on nende olukord, muidugi võrreldes SDE-ga, parem. See annab vähemalt potentsiaalselt üsna häid tulevikuväljavaateid. Kuid ometi võivad erakonna sisevastuolud asja ära rikkuda.

Ühtse meeskonnana tegutseda ei suudeta ning kindlasti püüab Reformierakond partneri sisevastuolusid kriitilistel hetkedel enda kasuks keerata. Seetõttu ei suuda IRL oma võimekust täies mahus mängu panna ning tema esinemine võib kujuneda palju kahvatumaks kui oodatakse. Loodetavasti aga jätkub neil piisavalt tarkust, et suuta sisevõitlus ja töö valitsuses rangelt lahus hoida.



Kui koalitsioonilepingut tähelepanelikumalt vaadata, siis pole see üldsegi halb leping. Nii ülejala tehtud koalitsioonilepingut, kui oli Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu oma 2005. aastal, pole Eestis vist eales sõlmitud. Selles mõttes on praegune leping eelmisest kvaliteedilt kindlasti peajagu üle. Värskete ideede puudus aga vaatab vastu ka uuest leppest.

Valimiskampaanias prevaleerinud vaim "raha-peopeale-ja-kohe" on tugevalt imbunud ka sinna. Eesti poliitikud on hakanud paaniliselt kartma sõna "reform". Uutest reformidest seal tõesti juttu pole. Siin on taas näha Reformierakonna kätt: suured muutused või ümberkorraldused võivad ju tekitada rahulolematust, võib tulla ebaõnnestumisi. Seda kõike aga ei saa ju endale üks eduka imagoga võimuerakond lubada…

Suurteemad üllatavalt nõrgad

Väga mitmed valdkonnad on uues koalitsioonileppes tõesti üllatavalt nõrgalt kaetud. Võtkem näiteks kohalike omavalitsuste temaatika. Kohaliku võimu finantsiline, kohati ka poliitiline sõltuvus keskvõimust järjest süveneb. Spetsialistid räägivad kohaliku autonoomia erosioonist. Ometi on leppes sellele valdkonnale pühendatud vaid mõned üksikud artiklid, mis räägivad omavalitsusliitude koostööst ja infrastruktuuri arendamisest, ning ongi kõik. Nõrgad on ka tervishoiupoliitika ja sotsiaalpoliitika peatükid. Ilmselt seetõttu, et sotside panus leppesse jäi eelpoolmainitud põhjustel üsna kesiseks.

Hoopis hämmastust tekitavad peatükid, mis räägivad integratsioonipoliitikast. Seda valdkonda käsitletakse põhiliselt ainult keelepoliitika võtmes (IRL-i mõju). Ometi on rahvuspinged Eestis süvenemas. Küsimused, mis on seotud vene vähemusega, on ju palju laiemad: haridus, mentaalsus, meedia, poliitiline esindatus, üleüldised võimalused Eesti riigi arengus kaasa rääkida. Kui Pronkssõduri juures hakkavad toimuma inetud sündmused, siis ilmselt lõpeb ka paljude Eesti poliitikute mantra integratsioonipoliitika edukusest, ning tuleb hakata silma vaatama järjest süvenevatele probleemidele.

Loodan, et esmamulje petab

Hoolimata neist puudujääkidest pole ma üldse kindel, et Reformierakonna ja Keskerakonna võimulepe oleks olnud tugevam. Ei hiilanud Keskerakonna valimisplatvorm ka just väga rohkete uute originaalsete mõtete ja julgete reformikavadega. Selles mõttes võiks Keskerakond praegust koalitsioonilepingut kritiseerides enne ise pilgu peeglisse heita ja endalt ausalt küsida: kas meie oleks olnud võimelised PALJU paremaks?

Leppes on mitmeid tugevaid punkte. Küllalt rohkelt on tähelepanu saanud perepoliitika, IT ja e-riigi temaatika ning ka haridus- ja teaduspoliitika. Viimase puhul polegi aru saada, kas tegu on prioriteediga või mitte. See võib selleks kujuneda, kui haridusminister osutub jõuliseks ning tema enda erakond ei hakka talle sisevõitluses kaikaid kodaraisse loopima.

Loodetavasti kujuneb antud võimuliit siiski edukamaks, kui praegune üsnagi ebaõnnestunud algus lubaks oletada. Eestile oleks tõesti üle tüki aja vaja tulevikkuvaatavamat ja julgeid otsuseid tegevat valitsust. Esimesed märgid kahjuks aga näitavad, et praegune valitsus on rohkem Reformierakonna suhtekorraldusprojekt, kui valitsus, mis tõesti tahab midagi olulist Eesti jaoks ära teha. Ma loodan kõigest südamest, et see esmamulje osutub ekslikuks.


[esiletõsted]
Kui Pronkssõduri juures hakkavad toimuma inetud sündmused, siis ilmselt lõpeb ka paljude Eesti poliitikute mantra integratsioonipoliitika edukusest, ning tuleb hakata silma vaatama järjest süvenevatele probleemidele.

Uus valitsus on rohkem Reformierakonna suhtekorraldusprojekt, kui valitsus, mis tõesti tahab midagi olulist Eesti jaoks ära teha.

Viimati muudetud: 04.04.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)