Raamat "Peaminister" 11. osa

10. august 2005


10. august

KGB masinavärk avaliku arvamuse mõjutamiseks töötas sel perioodil vist küll kõige suurema hooga. Venelasi hirmutati eestlastega, kes kiusavad taga mitte-eesti elanikkonda. Neile sisendati, et kui nad end ei kaitse, siis tõrjutakse nad Baltikumist välja.
Vladimir Krjutshkov: "Ärev informatsioon saabus Baltikumist, kus järsult halvenes suhtumine teist keelt kõnelevatesse inimestesse, mitte ainult venelastesse, vaid ka teiste rahvuste esindajatesse. Üha kõvema häälega andsid endast teada nn endised, eriti kunagised aktiivsed metsavennad.
Nad juba ei varjanudki oma suhteid välismaa luureteenistustega ning püstitasid ülesande väljuda N Liidust ja muuta olemasolevat sotsiaal-poliitilist korda. […] Muukeelseid mitte ainult solvati, vaid neid ähvardati terroristlike aktsioonidega. Esines juhtumeid, kus neid peksti. Algas muulaste äravool Baltikumist teistesse vabariikidesse."7
Meie hilisemal kohtumisel esitas Aleksandr Jakovlev toonastest sündmustest ka oma versiooni.
Aleksandr Jakovlev: "Oli mitmeid provokatsioone sõjaväelaste vastu, teatati eestlaste ja venelaste kokkupõrgetest. Ükskord ma palusin tuttavatel ajakirjanikel kohale sõita ja kontrollida sõjaväelaste informatsiooni. Need vastasid, et midagi hullu ei juhtunud, poisikeste tegu. Pealegi olid need eesti-vene segakambad ühest ja teisest küla otsast, kes omavahel kaklesid, ning üldse mitte rahvuslikel põhjustel. Läksin Gorbatshovi juurde ja näitasin talle, mis tegelikult toimus ja mida kandsid ette sõjaväelased.
Mäletan, kuidas Vilniusest tuli ühe sõjaväeosa poliitosakonnast telegramm, et vene lapsi keeldutakse koolibussiga vedamast. Saatsin kohale vene rahvusest korrespondendi. Selgus, et tegu oli üheainsa vene poisiga, kes ei viitsinud minna koolibussi peatusse, vaid soovis, et see tema kodu juures kinni peaks. Tookord Gorbatshov isegi helistas sõjaväeringkonna ülemale ja käskis lõpetada niisuguste teadete saatmised. Toimus tohutu desinformatsiooni vool keskusesse. Kõigeks oldi valmis. Kui oleks öeldud, et lööge kord majja, siis oleks seda ka tehtud. Te ei kujuta ette, kui valmis nad tookord selleks olid."
Tuletasin Jakovlevile meelde ühte KGB konfidentsiaalset ettekannet, kus räägiti ettevalmistustest Eesti-Soome riigi moodustamiseks. Minule rääkis sellest Vadim Bakatin. Ka Jakovlevile tuli see ettekanne tuttav ette.
Aleksandr Jakovlev: "Mäletan, seal oli salaja lindistatud üks telefonikõne Eesti ja Soome vahel. Pärast selgus, et nii kõnes osalenud eestlane kui soomlane olid tegelikult ise KGB kaastöötajad. Seda esitati operatiivse luureinformatsioonina!"
Vahetult enne putshipäevi aktiviseerus ka ülemnõukogu opositsioon. Hiljem on vihjatud Siim Kallase ja Indrek Toome augusti alguse sõitudele Moskvasse, kus nad olevat kohtunud ka putshistide peamehe Janajeviga ning saanud sellelt võib-olla isegi instruktsioone. See ei ole kuigi tõsiseltvõetav jutt. Kõik me püüdsime luua Moskvas häid sidemeid. Vaevalt olid Kallase suhted Janajeviga lähedasemad kui näiteks minul Pavloviga. Pealegi ei teadnud Janajev augusti algul ülima tõenäosusega veel isegi, mis nimelt 19. kuupäeval toimuma hakkab.
Küll aga oli tähelepanuväärne 1991. aasta 14. augustil – viis päeva enne putshi – Moskva mõjukas ajalehes Literaturnaja Gazeta ilmunud ulatuslik ülevaade Vaba Eesti tuleviku kavadest. Lugesime seda artiklit väga tähelepanelikult nii eest kui tagant. Üks oli selge – juhatati sisse uut rünnakut valitsuse vastu. Vaba Eesti näol deklareeriti uue poliitilise jõu ilmumist. tegu olevat puhvriga äärmuste vahel, isegi Lembit Annuse komparteis tekitavat vabaeestlaste sallivus ja kompetents "sooje tundeid". Valitsust nahutati käestlastud idasuhete pärast – valitsusprogrammis alles 6. prioriteedina loetletud suhete stabiliseerimine Moskvaga tekitavat kõigis eesti poliitikutes rahulolematust.
Artikli autor Andrei Kolesnikov lubab kirjutises, et Vaba Eesti suudab Eesti valitsust survestada ühinema Novo-Ogorjovo protsessiga ja asuma arutama liidulepingut. See oli meile ootamatu seisukoht. Eestikeelses kirjasõnas püüdis Vaba Eesti vältida üleskutseid liidulepinguga ühinemiseks. Kui nüüd maskid maha võeti, siis pidid selleks olema mõjuvad põhjused.

Moskva male

1991. aasta suvel kohtusime mitmel korral Valentin Pavloviga. Nägin lähemalt neid Kremli malemänge.
Valentin Pavlov oli olemuselt justkui podisev siil. Prillide ja siilipeaga paksuke. Armastas head viskit, aga ei öelnud ära ka konjakist. Polnud nii mõttekrambis nagu enamik tolle aja N Liidu valitsuse kõrgemaid asjamehi. Puhas rahandusspetsialist, tehnokraat, eluaeg töötanud rahandusministeeriumi süsteemis, suhteliselt kaugel poliitikast.
Elupõlise rahandustegelasena tundis ta küllalt hästi Eesti selle ala asjatundjaid – nii endist rahandusministrit Endel Mändmaad kui ka minu valitsuse rahandusvaldkonna juhti Rein Millerit, kelle kaudu me omavahel tuttavaks saimegi. Eelarvevaidlused Moskva ja Tallinna vahel ning finantsseadusandluse põhimõtteline uuendamine Eestis nõudsid meilt temaga sagedasi kohtumisi. Tavaliselt saatsid mind nendel kohtumistel Rein Miller ja Enn Roose, kes selle valdkonnaga otseselt tegelesid.
1991. aasta algul tehti Pavlovist paljudele üllatuseks peaminister. Oodati ikka poliitikust valitsusjuhti. Rõzhkovi oligi peetud liialt tehnokraadiks ja nüüd oodati mingil määral tema vastandit. Gorbatshov aga otsustas teisiti ja toetas valitsusjuhi kohal inimest, kes oli kindlasti hea spetsialist, aga täielik võhik poliitikas.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)