IN MEMORIAM Lembit Soots 1923--2010

Eestisse tulles astus ta Keskerakonda ning temast sai tuntud ühiskonnategelane, kes tugevasti valutas südant maa ja rahva tuleviku pärast, millele ta oma kätega kogu hingest kaasa aitas, nii loominguliselt kui ka põllumajandust edendades.

Lembit Soots oli nii Rahvarinde kui ka muinsuskaitseliikumise juhtivaid tegelasi Kanadas. 1988. aastal said nad headeks sõpradeks Edgar Savisaarega. Kui Savisaarest sai peaminister, ühines Soots enesestmõistetavalt peaministri majandussõprade klubiga, olles üks selle eestvedajaid.

Keskerakonda astumise avaldusele 1992. aasta 10. aprillil on Lembit Soots oma käega kirjutanud: „Olen huvitatud Eesti maa ja rahva kindlast majanduslikust ja kultuurilisest käekäigust."

Esmalt sai Lembit Soots Eestis laiemalt tuntuks 1990. aastate algul, kui ta Tallinna lähedal Pärnu maantee ääres, linnast välja sõites vasakul pool teed, asutas toitlustusettevõtte „Peoleo" koos hotellimajandusega. Hiljem asutas ta restorani Piritale jõe äärde silla lähedusse. Mõlemat ettevõtet mäletavad paljud kliendid, nii tallinlased kui ka külalised, hea sõnaga tänase päevani. 

Firmast „Soots Turism" ja toitlustusärist saadava kasumi investeeris Soots isatalusse Viljandimaal. Miks ta kahanenud toitlustusäri vahetas talupidamise, lehmade, piimatootmise ja maaharimise vastu? Ühes intervjuus on ta tunnistanud, et  usaldas liiga palju Eesti kohalikku nn abipersonali, kes tema lähedal sekeldasid, oskasid küll raha tuulde lasta ja restoranitöötajatele näiteks neli džiipi osta, ei osanud aga majandada ega polnud ka muus mõttes väga usaldusväärsed.

1993. aastal võttis Lembit Soots tagasi isatalu Viljandimaal Karksis ja asus seda üles ehitama ning viljakasvatuse ja piimatootmisega tegelema. Kokku töötas ta 500 hektaril. Paljud tuntud ühiskonnategelased on tal seal kodus külas käinud ja saanud hea vastuvõtu osaliseks. Koos teise abikaasa, siberieestlaste hulgast võrsunud Anna-Liisabetiga tehti talutöid ning Lembit Sootsi maalid, nii pooleliolevad kui ka valminud taiesed, hingestasid maja ning külalisi.

2009. aastal ütles Lembit Soots intervjuus Viljandimaa ajalehele „Sakala", et enam ta teravilja ei külva madalate kokkuostuhindade tõttu. Vähenema pidi ka piimakari.

"See, et talu enam pidada ei saa, ei ole vaid minu mure, vaid on kõigi talunike ja põllumeeste probleem," nentis Leeli talu peremees mõrult," kirjutas „Sakala".

Lembit Soots sündis 1923. aastal Karksi lähedal taluperemehe peres ning põgenes 21-aastasena Rootsi. Kuigi isa oli oma seitset last ette valmistanud talupidajateks, tuli Lembitul Eesti hoopis maha jätta. „Kui 1944. aasta suvel anti käsk tulla Klooga sõjaväelaagrisse ja sealt rindele, õnnestus Lembitul põgeneda laevaga Rootsi," kirjutas „Maaleht" 2008. aastal. Lembit, nagu paljud tema saatusekaaslased, oli uskunud, et on ära vaid paar-kolm nädalat. 40-50 aasta peale ette ei suutnud toona keegi mõelda.

Lõpetanud Rootsis tehnikainstituudi teede- ja sadamaehituse alal, asus Lembit Soots 1951. aastal elama Kanadasse, kus töötas ehitus- ja projekteerimisfirmas joonestaja ja disainerina.

Varsti sai temast telkide valmistamise firma üks omanikke. Ettevõte oli päris edukas.  Pärast telgifirma osaluse müüki pühendus Lembit Soots kunstiõpingutele, ja seda tõsiselt, mitte niisama ajaviiteks. Ta lõpetas Toronto kunstiinstituudi ning Toronto ülikooli kunstiteaduse alal ning tegutses aktiivse kunstnikuna kuni 1990-ndate alguseni.

1980. aastate teisel poolel asutas Lembit Soots ühiskondlikult aktiivse inimesena Muinsuskaitseseltsi osakondi Torontos, Vancouveris, Montrealis, New Yorgis ja Londonis.

2006. aastal sai Lembit Soots president Arnold Rüütlilt  Riigivapi V klassi teenetemärgi Eestimaa taastamise ja edendamise eest.

Lembit Soots maeti kodulähedasele Karksi-Nuia kalmistule. Maailmaränduri, mitmekülgse ja tegusa inimese ning Mulgimaa taluperemehe elutee on jõudnud lõpule.

Kaastunne abikaasale, poeg Toomasele, lähedastele, sõpradele - kõigile, kes on Lembit Sootsi lahkumisega kaotanud särava isiksuse.

Edgar Savisaar ja teised  erakonnakaaslased

Jaga |