Nädala juubilar JUHAN LIIV 150

Kui mina olin veel väikene mees,

üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina kasvasin suuremaks,

läks helingi rinna sees kangemaks.

Nüüd on see helin pea matnud mind,

ta alla rusuks on raugenud rind.

See helin mu elu ja minu hing,

tal kitsaks jäänud on maapealne ring...

Mõistmatu helina tõttu, mis oli Juhan Liivile „tema elu ja tema hing", oligi tal terve elu kitsas nende seas, kes sellist helinat ei mõistnud. Vähe sellest, teisititundja ja -mõtleja paigutatakse sinna, kus ta neid „oma helinaga" ei sega. Võimetud süüvima vaimuvägilase hinge, heidetakse julgepüks „normaalide" hulgast välja. Või, õigemini, põgeneb ta ise ummisjalu.

„Suur hullus ülim mõistus on" - kui uskuda Ameerika luulehaldjat Emily Dickinsoni. Vaimse kirgastumuse hetkil kirjutaski Liiv oma parimad teosed. Ebanormaalses ühiskonnas aga käib normaalse inimese ebanormaaliks kuulutamine asja juurde. On praegugi kuulutatud lindpriiks kõik, kes on vastu õiglus- ja kõlblustunde nüristamisele, perepühaduse lõhkumisele, mammonakultusele. Liiv annetas Estonia teatri heaks oma ainsa pintsaku - tema jaoks ei olnud materiaalsel tähtsust. Selline asi ei saa ju normaalne olla... Inimene peab kümne küünega kinni hoidma igast sendist...

„Eestil on olnud üksainus geenius, ja seegi tembeldati hulluks," armastas öelda mu kolleeg, Liivi ande harras austaja, kes teadis tema luuletusi peast ja deklameeris neid vahel ärevalt, kui „kellegi kätte sai", kartuses, et kohe-kohe joostakse laiali - pole ju meil aega kuulata teise inimese valu.

Nii ei võetud tõsiselt ka Juhan Liivi. Eluajal tuli tal näha näguripäevi, uidata ringi mööda maad, viletsais riideis, astudes vahel kuhugi sisse, et sooja saada. Nii ta endale tiisikusegi sai, millele aitas kaasa suur sisemine kurbus: tema hing oli haigeks jäänud rahva viletsuse ja elu ebaõigluse nägemisest.

Tuntud „Rändajat" lugedes võib saada aimu tema tunnetest. Kuidas ta... tuli linnast, saatjaks lumesadu, kuidas kõndis näljasena külma käes, otsides tööd, mis leidmata jäigi. Nagu praegu, otsi või tikutulega - tööd sa enam ei leia. Ja kuidas siis ühte hurtsikusse astudes rändurmees hardub, kui ahjust võetakse sooja leiba... Mõtelge! Ja temalegi murtakse suur tükk... Vantsides mööda tumeda laega hurtsikuid täis maad, valutades südant kodumaa kurva saatuse pärast, siin elavate inimeste pärast. Enamusele see tavaliselt korda ei lähe, elatakse oma elu ära, ei loksuta neid kellegi valu, kõige vähem kodumaa valu... Liivile läks see kõik väga korda.

Juhan Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880-ndaisse aastaisse. Luuleloomingu suurem osa sündis aastail 1894-1913 ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel kaante vahele. Tema luules võib eristada nelja teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluule. Kirjanik astus välja eetika ja moraali nurikülgede - omakasu, rahahimu, lipitsemise, hoolimatuse - vastu. Luulet iseloomustab ääretu lihtsus, avameelsus ja tundesügavus ning samas väga tugev üldistusjõud. Kodumaa saatust tunnetas ta läbi isikliku elu traagika. Isamaalüürika on enamasti pihtimuslik, selles põimuvad ahastus Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast, lootus helgemale tulevikule. Ahastus on karm ja otsekohene, ta näeb painavaid probleeme: „Eile nägin ma Eestimaad" - ja mida ta nägi, selle pärast ta ongi sügavalt mures. „Kui tume veel kauaks ka sinu maa" - ta on valmis ohverdama isamaa heaks kõik.

„Ma lillesideme võtaks,

sind köidaks sellega,

sind köidaks sellega ühte,

oh õnnetu Eestimaa!"

Lillesidemega tahtis ta köita kodumaad ja inimesi kõigi nende valude, murede ja rõõmudega. Ta oli valmis võtma ka „taevasina ja päikese, võtma truuduse, aususe ja armastuse, veresideme ja vennasüdame". Oli valmis ohverdama ise ja ootas seda ka teistelt („Ma lendan mesipuu poole"), mõistes, et kõik ei suuda temamoodi kannatada („Mitte igaühele"), on õnnetu koos isamaaga, veel õnnetum ilma selleta („Sinuga ja sinuta"), tunneb siiralt ja süngelt kaasa eesti talupojale („Must lagi on meie toal").

Liiv oli see, kes eelmise sajandi lõpul prohvetlikult kuulutas: „Ükskord on Eesti riik." Keegi seda toona ei uskunud, ütlejat peeti hulluks. Tema ennustus aga täitus - riigi saime. Hoida seda aga ei osanud. Liivi küsimusele „Kui kauaks veel tume ka sinu maa?" võiks nüüd vastata, et valgeks polegi see saanud. Mustad laed on küll kadunud, aga külmad toad asemele tulnud, kõlblus-halastus haihtunud ja „koorem rahval aina raskem kanda".

Soovide siniranda jõudmata jääbki, ega sünni ka mingit tähte kodumaa üle. Sest rahva rind on tuim.

„Kümme lugu" (1893) oli esimene novellikogu eesti kirjanduses. Väga tuntud „Peipsi pääl", kus kaks meest satuvad jäämineku aegu uppumisohtu ja lubavad ära lõpetada kõik patused tembud, kui ainult seekord veel eluga pääseks. Kui jalad põhjas, ununevad lubadused.

Liivi proosa peateose - jutustuse „Vari" juhtmõtteks on talurahva ja mõisa suhted. Oma koht on selles autori lapsepõlvemälestustel, tema arusaamadel õnnest ja armastusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu igatsused ja nende kokkuvarisemine reaalsuse raskuse all on sarnased Liivi enda traagilise elukäiguga. Siin on meenutused teoorjuse ajastust, seisuslikud vastuolud, mõisnike omavoli ja julmus. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemääratusele. Järgnevad „Käkimäe kägu" ja „Nõia tütar", mis seotud rahva seas levinud ebausu ja laimuga.

Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Alatskivil. Õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis ning täiendas end Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus. Noorena töötas mitme väljaande juures, avaldas luuletusi ja lühijutte. 1885. a alustas tööd ajakirjanikuna (vahelduva eduga ajalehtede „Virulane", „Sakala" ja „Olevik" juures). Loobunud 1892. a toimetusetööst, kavatses ta hakata leiba teenima vabaajakirjanikuna. Tartus üüris ta Hezeli (nüüd Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Pingutav töö ja raskused süvendasid haigust. Need aastad tähendasid talle rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu luuleks vormimist. Vaimse ülepinge tõttu poeet haigestus, viibis mitu kuud ravil ning pärast jäigi Oja tallu, „venna veerele elama". Seal veetis ta aastaid üldsuse poolt unustatuna, koguni surnuks peetuna. Liiv abistas sugulasi talutöödes, jälgis ajalehtede kaudu ühiskonnaelus toimuvat, luuletas. Ja siis kadus pildilt.

20. sajandi algul „ilmus ta taas välja", avaldades uusi luuletusi ja miniatuure. Viimastel eluaastatel elas sugulaste ja tuttavate juures, jäämata kusagile püsivalt pidama. Olgu ka siin ära toodud, et Liiv oli (elulookirjutajate sõnul) kujutlenud vahel end maailma vägevatena, kas tsaar Aleksander II või Poola kuningana. Omajagu oli tal õigus - ta oli nii vägeva loomejõuga, et hiljem meenutatakse teda sagedamini kui noid vägevaid. Kui kujunes „Noor-Eesti" kirjanike põlvkond, oskasid need noored (Under, Tuglas jt) teda hinnata, võtsid omaks, hoolitsesid tema eest ning avaldasid tema loomingut. See innustas luuletajat uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. Juhan Liiv suri 1. detsembril 1913.

Eluajal ilmus tema loomingut vähe. Palju tegi selle ilmumiseks Friedebert Tuglas. Liivi teoseid on ilmunud mitmes võõrkeeles.

Kui suurmees sureb, haaratakse peast: kus me küll olime, kui ta elas! Kui aga läinud, hakatakse tsiteerima ja austama. Kuni elab, polnud kellelgi asja, „kust ta sai ja mis ta sõi", ning nii tuligi elada eluheidikuna. Samas kirjutada luuletusi, mis elavad igavesti. Geniaalseid, unikaalseid oma lihtsuses.

ANNE RATMAN

Jaga |