Valitsuskriisi tähendus Eestile

Eesti osutus juba möödunud aastal maailma viie kiiremini kukkuva majandusega riigi hulka kuuluvaks. Langus kiireneb, ning selle aasta esimeses kvartalis mõõdeti langust 15,6 protsenti – tagant teine tulemus Euroopas.

Eelarvekriisi ja sellest tulenevat majanduskriisi on süvendanud valitsusjuhi tegevusetus ja vassimine. Veel mullu peaminister eiras majanduslangust ning kinnitas, et tema juhitav valitsus teeb vaid tasakaalus eelarve. Hetkel on eelarve puudujääk 10–12 miljardit ning puudujäägi katteks on kulutatud erakorraline pensionireserv ning jooksvateks kulutusteks plaanitakse kasutusele võtta riigi stabilisatsioonireserv.

Peaminister Ansipi juhitav valitsus on võimetu olukorrast väljapääsu leidma. 2007. aasta valimiste järel loodud kolmikliit on end ammendanud. Koalitsioonilepe, mis toona sõlmiti, on aegunud, ning jutt õhukese riigi sobivusest Eestile on küündimatu. Paremerakondade kramplik seismine õhukese riigi eest tähendab kõige tavapärasemas seletuses madalaid makse. Lahtiseletatult seistakse riigi eest, kus hea haridus, tervishoid ja korralik pension on üksnes jõukate inimeste privileeg ning kus haigus, lasterohkus või vanadus paiskab inimese viletsusse. Kärbetest, mis eelkõige löövad kõige nõrgemaid, on saanud Ansipi teise valitsuse firmamärk.

Andrus Ansipi praegu veel püsiv valitsus on ainsa lahendusena majanduslangusele pakkunud kärpeid, mis viiksid Eesti eurotsooni. Euroopalik lahendustee majanduskriisi mõjude leevendamiseks on aga vastupidine – riigi rolli suurendamine. Selleks algatatakse projekte töökohtade loomiseks, investeeringuteks ja kompetentsi tõstmiseks, mis looks uue tõusu eeldused. Enne tõusu saabumist ei istu meile nii mitmeski küsimuses eeskujuks olev põhjanaabrite valitsus niisama, käed rüpes, vaid algatas kiirelt majanduse elavdamise paketid, millega riik investeeris näiteks koolide remontimisse ja teedeehitusse, andes seeläbi oma ettevõtetele tagasi kadunud tellimused, mis omakorda tähendab töökohti.

Toimivate lahenduste leidmist Eestis pidurdab aga valitsusliitlaste omavaheline kähmlemine.

Kähmeldes enam edasi minna ei saa. Keskerakond on välja pakkunud rahvusliku ühtsuse valitsuse idee, mis peaks esmatähtsaks seadma Eesti huvid, mitte erakondade mainepunktid. Reformierakond on selle idee uhkelt tagasi põrgatanud, püüdes peaaegu paaniliselt enda ja IRL-i külge liita kolmandat, väikest jõudu. Saabugu tagasi kodurahu sotsidega või asendagu neid Rahvaliit – kui juhtpositsioon jääb Andrus Ansipi kätte, kuuleme veel mõnda aega tema kivistunud seisukohti, mida kuulates nihkume kogu aeg veelgi allapoole.

Kui jutt on tasuta koolitoidu kaotamisest, pensionide maksustamisest või lasteraha vähendamisest, siis peaminister Ansip peab neid vajalikeks kärbeteks. Keskerakonna algatustele kehtestada astmeline tulumaks, piirata riigiettevõtete juhtide palku miljonile aastas või tuua alla emapalga ülempiir seisab peaminister Ansip jäigalt vastu.

Me saame kõik aru, et maksude tõus tänases olukorras on paratamatu. Vaidluskoht on pigem valikus, kelle õlgadele maksukoormuse kasv langeb. Kui paremerakonnad väljuvad tänasest valitsuskriisist valitsusliidu tuumikjõuna, siis langeb raskus keskmise- ja madalapalgaliste, laste ja eakate kanda, kelle ostukorvi käibemaksu tõus kallimaks teeb.

Kui toetuse saaks keskerakondlik astmelise tulumaksu idee, hakkaksid senisest suuremat koormat kandma üle 25 000 krooni kuus teenivad inimesed, keda toimetulekupiirist eraldab märksa suurem varu.

Keskerakond leiab, et vaja on niisugust uut valitsust, kes suudab kujundada majanduspoliitika, mis vastab muutunud oludele Eestis ja maailmas. Valitsust, mis ei näe vaid numbreid paberil, vaid suudab abistada ka oma inimesi, kes majanduskriisi tõttu enim kannatavad – s.t pensionäre, noori peresid, inimesi, kes on juba kaotanud töö või seda kaotamas ning seega sissetulekust ilma jäämas või elavad suures hirmus töökaotuse ning perekonna laostumise pärast. Vajame valitsust, kes suudab mõista, et Eesti tööpoliitika lahendus pole mitte kiirem ja odavam koondamine, vaid töökohtade kaitse, töötajate huvide eest seismine, uute töökohtade loomine.

Tänane Eesti vajab valitsusvahetust. Ansipi jätkamine on riigiga riskimine.

 KESKMÕTE:  Tänane vaidluskoht on valikus, kelle õlgadele maksukoormuse kasv langeb.

KADRI SIMSON

Riigikogu liige, Keskerakonna aseesimees

Jaga |