Pseudo-isamaalisusest maru-rahvusluseni. Kes määrab, kus on tõde?

 Vene–Gruusia konflikti algfaasis „säras“ Laar kõigis tele- ja raadiouudistes n-ö söögi alla, peale ja vahele. Nooremale generatsioonile, kes enamasti pole Gruusias käinud ega tea tolle kauni ja atraktiivse maa kohta suurt midagi, mõistagi võib mida iganes „ette sööta“. Vaja on üksnes „maailmavaadet“, mõistetavalt ettesöötjale meelepärast.

Allakirjutanu käis Gruusias aastail 1965–1987 ligi kümme korda, kahe- kuni neljanädalase kohalolekuga. Olen sealseid paiku väisanud risti-põiki, suhelnud paljude kohalikega, nii apsuate kui ka gruusidega (rahvakeeli neid nõnda just nimetati!).

Paljudes jutuajamistes sai puudutatud juba siis ka nn vene teemat. Sageli küsiti: miks meie, eestlased, venelasi ei salli!? Et meil Eestis olla kaks võimu – nõukogude võim pluss vene võim –, aga nendel seal üksnes nõukogude võim. Selle teadmises, kuidas viimast „lüpsta“, olime identsed, n-ö täielikus konsensuses, ent kui jutuks tulid suhted Vene võimuga, oli neil vastus üsna ühemõtteline – parema käe peopesaga laks! vastu vasakut rusikat. Järgnes teatud selgitusi ja faktilisi näiteid. Finants-, vahendus-, kaubandus- ja teenindussfääris tegutsenud gruuside põhisissetulek seondus turismiga, eelkõige Baltikumist ja Venemaalt tulevaga. Majanduse peadoonor oli ikkagi Moskva, raha (seda jätkus!) päritolu polnud oluline. Kas pole mõneti tuttav kaasajast?

Mis puutub marurahvuslaste Kalev Rebase ja Jüri Böhmi manipuleerimisse Eesti lipuga, siis meediale oli see mõistagi action. Lipp on püha ja selle „lörtsimine“ teotav, kuid need persoonid paneks EV lipu ka punase viisnurgaga ehitud s...hunnikusse lehvima. Õnneks ei jätkunud Linteril & Co-l oidu kutsuda EV lipu lehvitajaid viisakalt üheskoos tähistama seda, milleks oldi Pronkssõduri juurde kokku tuldud. See olnuks neile „töövõit“, ent Eesti lipumeestele piisavalt häbistav.

Lõpetuseks tahaks soovida, et meile oleks eeskujuks juudi rahva tarkusele omane kavalus ja ühtekuuluvustunne. Eestlastel paraku tundub noid kaht omadust nappivat, seega ei saa neil ka tarkust ülearu olla.

Kes ei mäletaks kadunud Lennart Meri kreedot rõhuasetusega eestluse edasikestmisele: vajame tarkust ja ühtekuuluvustunnet.

Milleks kõik see jutt? Juba tunnen kuulvat primaadilaadseid „rinnalepõristajaid“: pagana savisaarlane! Neile võin öelda: olen sada korda osalenud isamaalistel üritustel, ja mitte üksnes pealtvaatajana. Neid kordi võinuks olla enamgi, kui poleks olnud kattuvaid üritusi, kus olen noortele rõhutanud: isamaalisus saab olla üksnes südames!

Lipul, sel riigi pühal sümbolil, on aga oma staatus. Riigilipp olgu kasutusel õigel ajal, õiges kohas, õigetes kätes. Neid kõiki meil ometi piisab.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |