Miks rahvas ajakirjandust ei usalda?

TOOMAS ALATALU,      29. august 2001




Teade Eesti ajakirjanduse usaldatavuse otsustavast langusest mõjus paraja shokina ja esialgu söandas seda kommenteerida vaid Kolmikliidu valitsuse kritiseerimise teele asunud Eesti Päevaleht, kes otsis põhjust ajakirjanduse kolletumises. Rahvas hindas siiski mitte kõmu, vaid jagatava info usaldatavust ehk teisisõnu mittekolletunuid ajalehti, raadio-ja TV jaamu.
Möödus paar nädalat ja siis tuli esiautoriteet Marju Lauristin välja väitega, et samasugune pilt olla kõikjal. Paraku pole see nii ja Eesti ajakirjanduse olukord on märksa täbaram, kui kasvõi meie lõunanaabrite juures.
Regulaarselt korraldatud küsitluste tulemuste põhjal pole raske mõista, et olukord muutus Eesti ajakirjanduse kahjuks pärast kahte sündmust - 1998. aastal. toimunud ajakirjanduse üleminekut Rootsi ja Norra kapitali omandisse ning konkurentsis allesjäänud ajakirjanduse üleminekut Kolmikliidu teenistusse, mis - poliitikute hoiakut matkides, tähendas vihast opositsiooni, eeskätt Keskerakonna mahategemist.
Ent laskem rääkida arvudel - oktoobris 1996 usaldas ajakirjandust 57% küsitletuist, septembris 1998 - 53%, mais 2000 - 48%, novembris 2000 - 44%, veebruaris 2001 - 44% ja juunis 2001 - 41%. Tegelikult küsiti koos usaldamisega ka mitteusaldamist ning need näidud on veelgi rängemad - novembris 2000 ja veebruaris 2001 oli see 45%, s.t. ajakirjandusel oli veel võrdselt nii usaldajaid kui ka mitteusaldajaid. Juunis 2001 registreeritud 48% aga tähistab ajakirjanduse mitteusaldajate selget ülekaalu. See on aga veel hullem kui vähene usaldamine, sest 1999.-2000.a. igati põhjendatult õukonnaajalehtedeks kutsutud päevalehed on ju viimastel kuudel üritanud oma nägu päästa sellega, et on hakanud kritiseerima nii üksikuid ministreid kui ka valitsust tervikuna. Nagu näha, pole see aidanud ning nüüd on tõepoolest põhjust muretseda. Seisavad ju peatselt ees uued valimiskampaaniad, milledes ajakirjandusel on oma kindel roll täita ja kuidas seda teha, kui sind ei usaldata?
Pole saladus, et suurem osa tänastest ilmategijatest Eesti ajakirjanduses on saanud koolituse Tartu Ülikooli vastavas osakonnas ja iga ainuasutus soosib paratamatult kambavaimu teket. Nii hea kui ka halva jaoks. Kambakraatiat koolitasid ka ülikoolis kiiruga taastatud korporatsioonid, kellede tegevus Tartus on süütus ise võrreldes sellega, mida neisse kuulujad teevad hiljem Tallinnas.

Meedia allakäigu eellugu

Veel enne Teist maailmasõda olid korporatsioonid loonud oma-poiste-paradiisid mitmes Eesti Vabariigi ministeeriumis, pankades ja majanduselus. Kui täpne olla, siis soosis seda aeg - Pätsi rezhiim püsiski korporativismil ja nii sai vennaskonna abil tippu jõudmisest karjääri tegemise mudeli.
Okupatsiooniaja lõpul oli taasloodud Eesti Välisministeerium esimene, kus 1990. aastal juurutati
vaid-oma-poiste põhimõte ja kuna just selle asutuse kaudu käis noorte minek suurde maailma, oli parim karjääri-tegemise mudel taas paigas veel enne augustit 1991.
Pealegi käis asja juurde eelkäijate eitamine - ettevalmistuseta noorte edutamist õigustati sellega, et "endisi" ei saanud usaldada (kuigi noid oli pisikeses Välisministeeriumis vaid viis inimest). Lisades siia 1989-90. aastal noorte eestvedamisel loodud erakonnad, saame pinnase "Plats puhtaks" kampaaniale, millega noored poliitikud noorte ajakirjanike toel 1992. aastal võimule tulid.
Tõsi, esialgu olid jõud tasakaalus - Riigikogu valimistel jäi Isamaa- ERSP- Mõõdukad kõige napimalt
peale (51:50), ent kohe läks käiku häälte kokkuost. Mõiste "poliitiline prostituut" jäi käibele tulemata, sest ajakirjandus tegi kuningriiklaste kaasabil ülejooksikuist "rändrüütlid". Naeru oli kohe nii palju, et ei märgatudki seda, kuidas Riigikogu ise oli esimene, kes vilistas oma valijate tahtele. Ajakirjanikest kuningriiklastel polnud raskusi ükskõik mis farsiks pöörata, ent nende istumine Toompeale kujunes karuteeneks tärkavale demokraatiale. Kes sellest võitis, peaks ütlema fakt - võõrkeelsetes üllitistes esitleti kuningriiklasi valitsuskoalitsiooni toetajatena.

Tsirkus toodi poliitikasse

Kuningriiklaste palagan mõjutas paljus Eesti eliidi forsseeritud väljakujundamist. Mäletatavasti toimusid 1989-93. aastal regulaarsed tuntud isikute populaarsuse küsitlused. Hinnati korraga sadakonda inimest - peamiselt poliitikuid, ent ka loovintelligentsi, ajakirjanikke (ärimeeste aeg polnud veel tulnud). 1992. a lõpul - 1993. a. algul tekkis aga huvitav seis - n.ö. õiged mehed on võimul, rahvas aga eelistab neile n.ö. valesid.
3. märtsil 1993. aastal . avaldatud tabelit juhtis kindlalt poliitikast kõrvaldatud Rüütel, välismaale läinud Vähi oli 8., välisminister Velliste 19., (allakirjutanu 20.), president Meri 21., peaminister Laar 30 ehk siis kaugel maas kuninglikust naljavennast Teiterist, kes oli viies.
See pikk nimekiri jäi viimaseks omasuguseks, sest kusagil langetati otsus lõpetada reklaami tegemine neile, kes seda teatud tegelaste arvates ei väärinud. Algas terade eraldamine sõkaldest ja see tehti meedia kaasabil. Esimeseks sammuks kujunes poliitikute täpsem lahterdamine ajakirjanduses - ühed kuulutati populistideks, teised äärmuslasteks ja sellega kirjutamine neist ka piirdus - lugeja-kuulaja pidi ise mõistma, et mehe määratlus ütleb kõik. Juttu tehti eeskätt õigetest poliitikutest ja neist, keda hakkas hõlmama uus mõiste - "mõistlik osa opositsioonist". Nagu tellitult tekkis selle peale Riigikogus ühendus, kuhu valitsuskoalitsiooni tegelaste kõrvale mahtusid eriti mõistlikud opositsionäärid.

Vaid kolm aastat demokraatiat

Alates jaanuarist 1994 jäi rahvale võimalus hinnata vaid neid 25 poliitikut, keda valis välja ajaleht "Postimees".
Mõistagi andis rahvale esitatud sundmenüü kohe märksa parema tulemuse - 1. Rüütel, 2. Meri (tänu venelaste toetusele), 3. Vähi, 4. Savisaar, 5. Lauristin, 6. Laar. Pärast nii otsustavat sammu poliitilise eliidi väljanoppimises algab ka iseseisvast mõtlemisest mitteloobuva ajakirjanduse likvideerimine. Õnneks ei sündinud see kohe. Märtsis 1994 toimunud "Rahva Hääle" jõuga ülevõtmine vallandas demokraatlikult häälestatud ajakirjanike enneolematu solidaarsuse ja vastupanu sai väljundi uue ajalehe asutamises, milles lõi kaasa osa rahvuslikust kapitalist.
Ilmselt võib ajajärku 1994-97 pidada kõige demokraatlikumaks taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduses. Saavutas ju opositsiooni teeninud ajakirjandus suisa fantastilisi võite, kui mainida vaid Keskerakonna eemaldamist valitsusest ja Vähi sunnitud lahkumist peaministri kohalt. (Olgu siinkohal meenutatud, et lindiskandaali põhjustas ei miski muu kui tulevane NRG tehing - augustis 1995 viibisid Ühendriikides korraga nii Vähi kui ka opositsiooni juht Kallas ning suursaadik Ilves viis nad kokku NRG meestega. Huvi Eestis selle vastu, mis jänkidemaal arutati, oli loogiline. Nagu ka peaministri umbusaldamine - Vähi hülgas oma liitlase valimiskampaanias, s.t. Savisaart kohe, üritades märtsis 1995 teha valitsust koos Kallasega. NRG tehing käivituski siis, kui Reformierakond kuulus Vähi 3. valitsusse)
Samas ilmnes sel ajajärgul piisavalt ka meie ajakirjanduse võime nn. poliittehnoloogiate kasutamiseks.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)