Aeg tõrjuda umbrohtu

Reformipartei pikk vohamine jättis Eesti poliitmaastikule õige lootusetu pildi. Riiki juhtis sisuliselt üksainus partei – riigipartei –, kes tihtipeale minetas seaduslikkuse ja seadused ning valis vajadusel end ise võimule. Sel parteil pole olnud peaaegu eimingeid poliitikaid. M. Friedmanilt kratitud utoopilise majandusteooria (mis kunagi pole kusagil praktikasse jõudnud) parima osa solkisid nad ära: ettevõtluskeskkonna asemel lõid nad ettevõtlusetuse keskkonna (kõrged energiasisendid, aktsiisid, maksud); õhukese riigi ja säästlikkuse asemel paisutasid pidevalt kulutusi. Ja välispoliitika, mis üles ehitanud üksnes Vene-hirmule, on Eestile hukatuslik.

 Vahepeal näis, et „oravatest” ei saagi lahti – nende paks toiduahel ja e-valimised olid kindlaks võimutagatiseks. Siis aga, juhuste kokkulangemisel, visati umbrohi aia taha. „Noa selgalöömisega“ ehk parlamendivandenõuga – vahendiga „oravate” endi arsenalist. Šokk ja muud meeleliigutused olid neil suured. Kuidas küll sai see juhtuda?! – sellest pole „oravad” tänini aru saanud; ega ole seda suutnud ka suur osa haugimälulisi.

Nüüd, pool aastat hiljem on Reformierakond taas asunud pealetungile. Vahendite valik on nüüd mõnevõrra piiratum – pole ju enam riigiohje. See-eest leidub ostetavaid ajakirjanikke, räpast poliittehnoloogiat ja samasorti vahendeid, millede poolt Reform on teistest ikka erinenud. Võtkem või need prügikotid, mida paar kahtlast kodanikku Tallinnas linnavalitsuse ette vedasid. No mina nägin küll selle taga reformikate linnapeakandidaadi käsi ja kõrvu! Kohe tulid meelde reformikate „kilekotipoliitika” ja vigurpoiss Kristen.

Hoidku jumal, et nad võimule tagasi ei saaks! Siis oleks kindlalt tagasi ka „peenhäälestamine” – tegevusetus riigi ja rahva suunal, küll aga usin teotsemine omaenda karmanite täitmiseks. See, et rahvaasemik Palling hiljuti teadupoolest eelistas erahuvisid riigi huvidele, on vaid üks juhuslikult ilmnenud näide palju suurematest ja ikka veel varjatud „oravlikest” eelistustest. „Kõigepealt Mina (Meie)!” – see on nende südametunnistus ja kreedo. Ja see suhtumine ei muutu, kuni püsivad „tipporavad”.

Mõni soovitus valitsusele

Opositsioonis oleku ajal oli Keskerakonna poliitika enamasti retooriline. Nüüd, võimulas olles, maksab üksnes pragma (tegusus). Tahet tähtsat teha on, aga kogemusi napib. Lihtsaim viis on – nõrgematele vastu tulles – anda lubadusi (ulmelisim: õiglane pension 2037. aastaks), aga lubadusi üksnes maksutõusudega katta oleks „reformipoliitika” jätkamine.

On lubatud laenu võtta ja investeerida. Aga seda on vaja teha julgemalt, palju julgemalt! Soovitan rakendada keinsistlikku majanduspoliitikat (J. M. Keynes, 1883-1946). Mis tõi USA välja suurest majanduskriisist ja palju teisi riike omadest kriisidest? Keinsistlikust õpetusest (ja praktikast) võib esile tõsta mõned märksõnad: riiklikult reguleeritud tööhõive, investeerimine, säästlikkus. (Mitte et riigi osaks olgu üksnes üldsõnaline „ettevõtluskeskkonna loomine”, nagu lõputult jahuvad liberaalid.) Keynes toob näite, et tööhõive ja turu ergutamise seisukohalt on ka näiliselt mõttetu (riiklik) investeerimine (nt augu kaevamine ja selle taas kinni ajamine) ühiskonnale kasulik. (Selles plaanis võib ju tõesti kasulik olla ka Rail Balticu ehitamine ja selle uuesti ülesvõtmine, eks ole?)

Nii Keynes kui ka tema „parandaja” Friedman rõhutavad riigi säästlikkust. Mis aga ei tähenda, et võlgu ei tohiks võtta. Investeerimisteks vajab riik raha. Miks „väike Eesti riik” ei osta Euroopa Keskpanga võlakirju, nagu seda teevad teised riigid, ehk põlgab ära raha, mida keegi vist kunagi tagasi ei maksa, mina veel ikka ei tea.

Kas Eesti riik on olnud säästlik? Ei, mitte kunagi! Ka siis mitte, kui olid „krokodillide ajad”. Aga siit, peamisest, kokkuhoiust peaks Jüri Ratas kui tubli peremees alustama. Riigile ja riigikassale oleks säästlikkus tuhat korda etem kui uued maksud.

Alustada tulnuks riigireformist, asutiste optimeerimisest. Ja miks üle pingutada EV 100-aastase juubeli tähistamisega?

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

[pildiallkiri]    Oravad on võimsa kohanemisvõimega olevused. Eriti see  harilik Eesti käbikuningas, keda puht-zooloogiliselt tituleeritakse ka punaoravaks. Ausõna: eestimaalaste vilka kaasasuka karvastiku värvus varieeruvat isegi meie vabariigi ulatuses – Saaremaal valdavalt hallikam, mandril aga punakam… Ja kuratlikult õppimisvõimeline on ta kah – pealinna mõnes uusasumis on tal selgeks saadud väle sibamine kortermajade välisseinu pidi, ikka ühe köögiakna tagant teiseni ning kolmandani, ja üha edasi – uute saama-sihtideni. Oravaerakondlikult!

Jaga |