Roheline energia – ulmeloomingu lipulaev

Kirjanik on tore olla. Ühe suletõmbega võid saata lugeja ookeanisügavustesse või kosmoseavarustesse. Inimesed loevad ja samastavad end kirjanduskangelastega. Eriti veel siis, kui teos on hästi kirjutatud. Targad inimesed on liigitanud kirjandusteoseid sisu järgi, ja kõik ebausutavad ning kirjaniku ebareaalseid fantaasialende sisaldavad teosed kuuluvad ulmekirjanduse valdkonda.

Juhtusin lugema 26. augusti „Õhtulehe” arvamusrubriigis Ats Milleri üllitist „Rohelise energia pettusest” ning sattusin vaimustusse. Kuna ma loo autorist peale nime midagi ei teadnud, siis otsustasin veidi uurida tema tausta. Oma suureks rõõmuks leidsin, et varjunime Siim Veskimees all esinenud persooni näol ongi tegemist Eesti ulmekirjanikuga. Täpselt nii ka arvasin, kui lehest seda arvamuslugu lugesin.

„Arvamusliidrite” õudus- ja ulmejutud roheenergiast

Taastuvenergeetika valdkond on läbi aegade pakkunud inimestele kõneainet ja omandanud suust suhu liikudes müstilisi varjundeid. Vahetevahel on mõni akadeemik või mingi arvamusliidri rolli pürginud isik üritanud avalikult oma selleteemaliste mõtete ja teadmistega hiilata ning seega oma väljaütlemistega lisandanud salapära ja õudu senitundmatute nähtuste suhtes.

Oleme kuulnud haritud peade suust, kuidas tuulegeneraatorite töötamine lõpetavat maakera pöörlemise ja Eestis pidavat tuul puhuma ainult Munamäe tipus.

 Ida-Virumaal Toila vallas läbi viidud keskkonnamõjude avalikul arutelul tõusis kohalik perearst püsti ja rääkis rahvale, kuidas tuulegeneraatori tekitatav infraheli levivat uduste ilmadega neljakümne kilomeetri kaugusele, põhjustades inimestel kõikvõimalikke tõbesid, mis üldjuhul lõppevad letaalselt; ka koerad pidavat seejuures hulluma ja hoopistükkis karva maha ajama.

 Inimesed kuulasid ja uskusid, sest ega haritud ning kogukonnas lugupeetud tohter saa ju nii tähtsas asjas valetada. Kui sai küsitud, et kuidas siis inimesed elavad näiteks Taanis ja Hollandis, kus paljude majapidamiste ja asulate vahetus läheduses on tuulepargid, ning kas seal on siis kõik inimesed sandid ja vigased ning koerad karvadeta, siis sellele küsimusele ei saanud me loomulikult adekvaatset vastust. Millegipärast on tuulegeneraatoritele vaatamata nendes riikides inimeste keskmine eluiga oluliselt kõrgem kui Ida-Virumaal.

 „Õhtulehe” arvamusrubriigis avaldatud Ats Milleri õuduslugu ei erine oluliselt teistest samalaadsetest ja toimib kindla suunitlusega – tekitada ühiskonnas negatiivset suhtumist taastuvenergeetikasse. Mitte midagi ei toimi paremini kui kindla veendumusega esitatud arvandmed, mis peaksid rõhutama autori kompetentsi teema kajastamisel. Kujutage ette, 100 MW tuulegeneraatoreid võtab enese alla terve ruutkilomeetri!

 „Noh, ja siis?!” tahaks seepeale küsida. Tundub, et autoril puudub üldse arusaamine, mida kujutab enesest 100 MW installeeritud tuulegeneraatoreid. Tuulegeneraatorid ei söö seda maad ära. Tuulegeneraatorite all võib harida põldu ja karjatada loomi. Näiteks, iga 3 MW nimivõimsusega tuulegeneraator vajab maapinnale toetamiseks ja teenindamiseks mitte rohkem kui 400 m² maad. Ja kuivabki ruutkilomeeter kokku poolteiseks hektariks. Radioaktiivsete jäätmete eriline tekkimine jääb täielikult autori südametunnistusele ja sobib paremini mõnda ulmeromaani kui arvamusrubriiki.

„Mille poolest erineb tuulegeneraator tavalisest elektrimootorist?” küsiksin loo autorilt selgitust. Kui ajada tavalist elektrimootorit ringi, siis on võimalik saada elektrit. Tuulegeneraatoris olevat elektrimootorit ajabki tuul ringi, ja nii seda elektrit saadaksegi. Analoogiliselt töötavad autogeneraator, hüdroelektrijaama generaatorid või põlevkivielektrijaamades aurujõul töötavad generaatorid. Kõik nad ühtemoodi toodavad elektrit. Ainult jõud, mis neid generaatoreid pöörlema paneb, on erinev. Ühesugustel alustel töötavad nii pingeregulaatorid kui ka tootmisprotsessi juhtiv elektroonika. Lihtsad füüsikaseadused kehtivad reaalelus kõikide jaoks. Fantaasiamaailmas on võimalik piire avardada ja uidata kuhu iganes.

Tuuleenergia-vastaste põhiargumendiks on retooriline küsimus: mis siis saab, kui tuult ei ole?

Tuul puhub alati. Kui maapinnal tundub vaikne, siis kõrgel liiguvad alati õhumassid. Kui see nii ei oleks, siis võiks meil ju kogu aeg paista päike ja mõnel pool sadada. Kui pole täna tuult Eestis, puhub tuul Rootsis või Taanis. Kui pole ka nendes piirkondades tuult, toodavad elektrit rohkem hüdroelektrijaamad. Eesti ei ole energeetiline konnatiik, mida üritatakse tihtilugu näidata. Igale vähegi haritud ja teemaga kursis olevale inimesele peaks need lihtsad asjad olema arusaadavad, aga ikka ja jälle vaatab keegi lugupeetu sulle kalapilguga otsa ja esitab teab mitmendat korda küsimuse: „Aga mis siis saab, kui tuul ei puhu, ja kuhu panna see elektrihulk, kui tuult on ülearu?”

Ats Miller võiks oma fantaasiaid toita ning heita ajaviiteks kas või korrakski pilgu „Eleringi” kodulehele, kus on näha Eesti energiakaubandus täies hiilguses. Seal on kõik vastused kenasti kirjas, kuhu paneksid tuuleärimehed oma elektri, kui Venemaale minevad elektriliinid läbi raiuda. Või küsigu otse tuuleärimeestelt. Fantaasialennud võiks jääda ikkagi sinna, kus nende õige koht.

Tuuleenergia ei vaja mingit toetust

Teine oluline teema, mis kütab inimestes kirgi, on taastuvenergiatasud. Börsihinnale lisatuna täitvat need põhjendamatult ärimeeste taskuid.

Ka selle teema puhul on tegemist uskumustega, mitte faktipõhiste teadmistega. Näiteks tuuleenergia ei vaja lõppkokkuvõttes mitte mingisugust toetust. Tuulest saadav elektrienergia on vaieldamatult kõige odavam energialiik, arvestades tootmiseks tehtavaid kulutusi ja tootmisseadmete eluajal toodetud elektri kogust. Küsimus on investeeringuteks vajalike vahendite omamises või kaasamisvõimalustes.

Kui võrrelda tuuleenergia tootmiseks vajalike seadmete hinda muude tootmisseadmetega ühe installeeritud ühiku kohta, siis tuuleenergiale kuluvad investeeringud on ühed väiksemad üldse. Elektritootmiseks ei vaja tuulegeneraator midagi peale tuule. Pole vaja ronida maa alla põlevkivi järele ega nuputada, kuhu sokutada radioaktiivseid jäätmeid. Erinevalt arvajatest ja posijatest oskavad insenerid leiutada ja arvutada ning on leidnud töökindlamaid ja odavamaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad tuulegeneraatoril töötada ilma kapitaalremondita aastakümneid.

Taastuvenergiatasudest rääkides: valitsuse uudse plaani alusel hakkab lõviosa sellest liikuma Eesti Energiale ja on ette nähtud kompenseerima puidu põletamist põlevkivikateldes. Täna on põlevkivist toodetava elektrienergia omahind müügihinnast oluliselt kõrgem, ja selleks, et reanimeerida Eesti Energiat, on välja mõeldud rida abinõusid, kuidas hinnavahet kompenseerida.

Lisaks ebanormaalsetele võrgutasudele ja Baltimaade kõrgeimale elektriaktsiisile annab puidu põletamine võimaluse suunata inimestelt kogutud taastuvenergiatasusid Eesti Energia bilansi tasakaalustamiseks. On täiesti arusaadav, miks sellel teemal avalikult ja ausalt ei räägita. Kuid ka näiteks Auvere elektrijaama investeeringute ümberhindamine polnud midagi muud kui vähendada amortisatsiooni koguväärtust, mis on teatavasti toodetava elektri omahinna üks komponent. Raha on ju sellegipoolest tuulde loobitud.

Erinevus pidavat rikastama. Kuid mida me selle rikkusega lõppude lõpuks peale hakkame, seda ei oska keegi arvata. Ka ulmekirjanikud mitte.

HARRY RAUDVERE,

Eesti Vabariigi kodanik

[fotoallkiri] HIRMUTAB: Kirjanik Siim Veskimees (Vabaerakond) püüab tekitada ühiskonnas negatiivset suhtumist taastuvenergeetikasse. Miks ja kelle huvides ta seda teeb?

Jaga |