Haldusreformist Tallinnas

JÜRI JÕGEVA,      04. veebruar 2004


Eakamad inimesed mäletavad nõukogude okupatsiooni aegadest mitmeid haldusreformi korraldamise katseid Tallinnas. Tolleaegse poliitilise riigikorra tingimustes piirdusid need üritamised vaid linna struktuuriüksuste nimetuste pideva ümbermängimisega. Omavalitsusüksuse juhtimine nii Tallinnas kui mujal toimus range poliitilise diktatuuri tingimustes. Tulenevalt demokraatlikust riigikorrast tekkis Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt vajadus muuta linna valitsemine linnakodanikukeskseks.

1992. aastal käivituski pealinnas demokraatliku suunitlusega haldusreform. 1993. aastal ilmnesid esimesed tulemused, kui Tallinnas moodustati kaheksa linnaosa. Linnaosade moodustamise põhimõte tulenes vajadusest tuua linnavõim linnakodanikule lähemale. Reformi algus oli paljulubav. Linnaosade vanemad kinnitati linnavalitsuse liikmeteks. Linnaosavanemal tekkis seega võimalus, õigus ja kohustus võtta osa linna või linnaosa arengut juhtivate otsuste langetamisest. Linnaosade kaudu toimus linna keskvõimu lähenemine linnaelanikele. Linnaosa elanikel aga muutus asjaajamine mugavamaks, kuna vähenes vajadus linna keskvõimuga suhtlemiseks.
Haldusreformiga on Tallinnas juba üle kümne aasta tegeldud. Reformi venimise põhjuseid on mitmeid. Peamiseks põhjuseks pean linna juhtimisel võimu tsentraliseerimist pooldavate ja detsentraliseerimist taotlevate jõudude vastasseisu. Esimesed tõsised tagasilöögid sai detsentraliseerimise teed minev reform 1999. aastal. Linnapea ametit pidanud Jüri Mõis pooldas vaid tsentraalset linna juhtimist.
Õnneks lõppes linnapea valitsemisaeg peatselt ja linnaosade likvideerimise kava jäi täitmata.
Tsentraalse juhtimisskeemi pooldajad väidavad, et linnaosad ei suuda oma probleeme iseseisvalt lahendada. Tõsi küll, täna kehtiva korra juures on linnaosade võimalused oluliselt piiratud. Linna juhtimine on põimunud mitmel tasandil. Linna ametite ja linnaosade vahel puudub kindel pädevuse ja vastutuse jaotus. Tulenevalt linnaosa põhimäärusest lasuvad linnaosadel küll suured kohustused, kuid nende realiseerimiseks ei eraldata piisavalt vahendeid. Linnaosa arenguks ettenähtud investeeringud toimivad reeglina linna ametite eelarvete kaudu.
Linnaosade eelarvete koostamisel kasutatakse nn kogemuslikku planeerimist. Viimane tähendab sisuliselt aga n-summa jagamist kaheksaks. Eelarvete koostamisel jäetakse arvestamata linnaosade suurt eripära ning seetõttu vajaduste kardinaalseid erinevusi oma piirkonna elu korraldamisel. Tööks vajalike vahendite ja õiguste saamisel on linnaosad valmis võtma ka vastutuse probleemide lahendamiseks. Oma suutlikkuse tõestamiseks võib tuua näiteid iga linnaosa. Esmalt meenub kas või 1999. aasta suvel Nõmmel rohkem kui 70 tänava asfalteerimise korraldamine. Nõmme linnaosa valitsus viis läbi riigihanke töövõtja leidmiseks ning kindlustas tähtaegse ja kvaliteetse töö teostamise.
Haldusreform on edukas vaid siis, kui sellega kaasneb linna ressursi senisest efektiivsem kasutamine ja seeläbi linnakodaniku heaolu parandamine. Täna sisendab optimismi Tallinna linnavalitsuse otsus viia pealinna haldusreformi edasine areng teaduslikult põhjendatud alustele.
TTÜ poolt teostatav töö jõuab peagi etappi, kus lõpuks määratakse Tallinna edasise arengu põhimõtted ja suunad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)