Kozma Prutkovi meenutades

Kozma Prutkov on literaatorlik kattemask, mille all esinesid ajakirjades („Sovremennik“, „Iskra“ jt.) 19. sajandi poeedid Aleksei Tolstoi ning vennad Aleksei, Vladimir ja Aleksandr Žemtšužnikovid. See on kõigi nelja ühispseudonüüm. Kaasaegsete sõnul andis oma panuse pärandisse varalahkunud staabikapten Aleksandr Ammossov, kes suri lahingus saanud ränkadesse haavadesse.

Kozma Prutkov on üks vene kirjandus- ja ühiskonnaelu hämmastavamaid ja eredamaid nähtusi. Selle mütoloogilise autori loomislugu on järgmine.

1851. aasta suvel elasid vennad Žemtšužnikovid ja Aleksei Tolstoi Pavlovka  mõisas, kus nad kõik koos armastasid lõbusasti aega viita, nalja visates ja üksteist pilgates. Oli midagi saunalava-omapoistekamba taolist. Aleksei Tolstoi lemmikajaviiteks oli epistolaarne nali. Aleksei Žemtšužnikov kirjutas koomilisi näidendeid koduteatrile; Vladimir näitas üles parodeerija- ja imiteerijavõimeid; Aleksandr oli peadpööritavate ja ohtlike tempude, teravkeelsete tobeduste koostaja valmistiilis.

Nii tuligi Pavlovkas ilmale esimene kozmaprutkovlik üllitis – valm „Ära-unusta-mind“, mille mõtles välja Aleksandr Žemtšužnikov lihtsalt naljapärast. Samal suvel kirjutas ta venna Alekseiga kahasse veel kaks valmi ja Aleksei lisas neile paar – ühe kirjutas ise, teise aga koos venna Aleksandriga.

Selline ajaviide hakkas sõpradele nii meeldima, et neil tekkis mõte kirjutada Ühe Indiviidiumina. Idee haaras kaasa ja nii loodigi kirjanduslik tüüp – Kozma Prutkov. Kuid arusaadavalt ei saanud Prutkovi kõlbeline ja vaimne kujund tekkida üleöö, vaid järk-järgult, nagu iseenesest täienedes ja teadlikult välja joonistudes.

Sõbrad  haarasid selleks kaasa ka teisi andekaid  kaaslasi ja tuttavaidki, kes kõik terahaaval andsid oma  loomingulise panuse selle olematu kirjaniku loomepärandisse. Muide, Kozma nimi laenati kirjanikule Žemtšužnikovide kammerteenrilt.

Enne 1917. aasta revolutsiooni avaldati Kozma Prutkovi kaksteist korda. Kuni nõukogude ajani ilmusid „Kozma Prutkovi kogutud teosed“ palju kordi ja täienesid uute „leitud“ materjalidega.

Kozma Prutkov töötas mitmesugustes kirjanduslikes žanreis, kuid kõige enam oli ta tuntud kui aforismide ja lendsõnade autor. Tema ju oli see, kes avastas, et „Pole võimalik hoomata hoomamatut“; tema väitis, et „Inimene on kahestunud altpoolt, aga mitte ülevalt, sest kaks tuge on tugevamad ühest“; tema pärandas oma lugejaile ka selle – „Kivikesi vette visates tuleb jälgida ringe, mida nad  tekitavad, muidu on see tühipaljas ajaraisk“.

Ja kuigi praegu võivad need kõlada tavalisena, olid need omal ajal originaalsed ja novaatorlikud. Publik oli vaimustuses ja  tsiteeris kuulsat kirjanikku. Mõni aga kinnitas, et on oma silmaga seda uusmoodsat autorit suurilmaseltskonnas etlemas näinud.

See sundiski autoreid välja mõtlema oma Kozma Prutkovi lavakuju. Koostati kirjaniku ametlik elulugu, mis oleks  lühidalt järgmine:Kozma  Prutkov veetis kogu oma elu – peale lapsepõlve ja teismeea – riiki teenides: alguses  sõjaväes, hiljem tsiviilteenistuses. Ta sündis 11. aprillil 1803 Pustõnka (Tühjas) külas…

 Lev Žemtšužnikov koos kunstnike Beidemanni ja Lagorioga mõtlesid välja  Prutkovi portree. Maalil näeme loovisikut armulikult ülalt alla vaatamas kui Olukorra Peremeest, kes saab kõigest aru ja väljendab loometeostes irooniliselt oma suhtumist toimuvasse.

 Tegelikult on Kozma  Prutkovil kaks sünnipäeva. Kui lugeda peale „ametliku“ sünnipäeva sünnipäevaks ka tema kui autori ilmaletulek. Sest esimene kirjutis selle nime all ilmus esimest korda aastal 1854 kirjanduslikus almanahhis „Ералаш“ („Virr-varr“). Aga viimane Prutkovi artikkel ilmus aastal 1863 ajakirja „Свисток“ („Vile“) viimases numbris.

 Kozma Prutkovi „surma-aastal“ kõlas esmakordselt sõna, mida tavatsetakse kadunud kirjaniku kogu kirjanduslikule tegevusele omistada – „õnnisrumalused“. Rumalused, mida kuulutatakse tähtsa ja targa näoga. Irooniliselt, nagu suurt tarkust.

Kuigi väidetavalt Kozma Prutkovi „ametliku“ eluloo järgi kirjanik 13. jaanuaril 1863 suri, kuid kuna sellist inimest pole eksisteerinud ja füüsiliselt ta surra ei saanud, siis jäigi ta igavesti surematuks nagu tema loomingki.

RAUL  RATMAN

Jaga |