Mati Hindi puhtad pihud

Lennart Merist rääkides kiidab Hint teda kui etnograafi ja säravat sõnameistrit, kuid täiendab, et Merile oli Eestit vaja ka enda promomiseks. Hindi sõnul oli Meri küll suur tegija edukultuse kultuuris, aga kui küsida näiteks Meri empaatiavõime kohta, siis „pilt muutub märkimisväärselt“.

Hint jätkab: „Kahtlase väärtusega on ka Lennart Meri loosung „Ärgem otsigem süüdlasi, otsigem lahendusi“. Kas siit ei alga poliitiline vastutamatus, mida Eesti peab pidevalt taluma?“

„Kõige hämmastavam,“ arutleb Hint, „on näha must valgel, et oma eluloo ümbertegemisel ei piirdu Lennart Meri mingi kosmeetikaga, vaid asi tehakse ära talle omase laia joonega: raamatukeses „Kes on kes Eesti poliitikas 1988–1992“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1992) figureerib Lennart Meri Eesti Komitee liikmena, kellel pole mingit seost Rahvarindega. Ometi nägid tuhanded inimesed, kuidas Lennart Meri juhatas Rahvarinde asutamiskongressi esimese päeva õhtul (1. oktoobril 1988) Tallinnas Raekoja platsil aktsiooni „Eestimaa on meie kätes“. Kongress valis Lennart Meri Rahvarinde volikogusse, Edgar Savisaar kutsus ta oma valitsuse välisministriks (1990–1992…“ Ja Hint resümeerib: „Kus algab elulugude ümberkirjutamine, seal on enesestmõistetav ka ajaloo ümberkirjutamine. /- - -/ Pole siis imestada, et Meri klaaris esimesel võimalusel arved ka Edgar Savisaarega, kes oli Lennart Meri toonud suurde poliitikasse. Kui Savisaar libastus nn lindiskandaali intsidendis, siis hindas Meri seda surmaohuna Eesti demokraatiale. Kas poliitikute omavahelise kõneluse kokkuleppimatu lindistamine on demokraatiale suurem oht kui opositsiooni jälitamine, see on küll kümne miljoni dollari küsimus.“

Arnold Rüütlist kirjutades nendib Hint, et ta „sai presidendiks vastaskandidaatide läbimõeldud poliitmanipulatsioonidest hoolimata justkui kogemata, eksitusena“. Ka tõdeb Hint, et „Arnold Rüütlil pole olnud sellist peavooluajakirjanduse tuge, mis Lennart Meril oli kogu aeg võtta. Vastupidi, Rüütli halvustamiseks on koguni rikutud arstivannet. Mina küll ennast sellise arsti kätte ei usaldaks, kes täiesti KGB traditsiooni vaimus on valmis tunnistama inimese kasvõi vaimuhaigeks, kui ainult tuleb tellimus selliseks diagnoosiks“.

Toomas Hendrik Ilvesest kõneldes sõnab Hint, et tema ei kuulunud nende 80 eesti kultuuritegelase hulka, kes võtsid endale vastutuse Ilvese presidendiks valimisel. Hint peab Ilvest vastutavaks Eesti majanduse allamägemineku pärast – raudtee müük ja soov sooritada Eesti Energia odavmüük mingile USA tundmatule väikefirmale. „Igal juhul oli tookord tegemist äärmiselt ohtliku olukorraga, millest meid päästis kadunud akadeemik Endel Lippmaa ning ka Rahvaliidu ja Keskerakonna vastuseis tehingule. Aga Rahvaliitu enam pole ja Keskerakonnale ennustab peavooluajakirjandus iga tüki aja takka hääbumist,“ kurdab Hint opositsiooni tagakiusamise üle Eestis.

Muide, vastutuse võtmist meie riigi arengu suhtes tühja läinud kümnendi eest nõuab nendelt 80 kultuuritegelaselt, kes aitasid puššida Ilvest presidendiks, ka Varro Vooglaid portaalis Objektiiv.

Jaga |