TRIINU-LIIS PAABO: Noored jääksid kodumaale, kui siin oleks riigikortereid, erialast tööd ja rahulolu valitsusega

Kust oled pärit ja miks otsustasid asuda Tallinna Noortevolikogu esimeheks?

Aastast 2000 olen elanud Tallinnas, õppides üheksa aastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Hetkel olen lõpetamas keskkooliõpinguid Eesti Rahvusvahelises Koolis.

Olen olnud aktiivne õpilasesindustes, Tallinna Ülikooli Õpilasakadeemia juhatuses jt noorteorganisatsioonides. Eelmisel suvel tundsin, et sooviksin liikuda edasi ning võtta ette uusi väljakutseid. Nii kandideerisingi Tallinna Noortevolikogusse.

Peale valituks osutumist ei olnud mul isegi mõtet kandideerida esimeheks, arvasin, et noortevolikogu peab juhtima noor aktivist, kes on juba aastaid tublilt tööd teinud, sest esimehe õlul on nii esindusfunktsioon kui ka raamatupidamine.

Kuid ühel hetkel mõistsin, et minus on ju olemas see, mida noortevolikogu juht vajab, kuigi liitusin organisatsiooniga alles äsja.

Arvan, et heaks juhiks sünnitakse ning seejärel arendatakse oma soodumusi elu jooksul edasi – inimesel kas on või ei ole liidri veregrupp. Oluline pole vanus ja eelnev kogemus, vaid täiskasvanulikkus, töötahe, motivatsioon, innovaatiline lähenemine, oma ülesannete teadvustamine ja tähtaegadest kinnipidamine. Juht ollakse 24/7 ja sellega kaasneb kohustus, mida paljud inimesed endale vabatahtlikult võtta ei soovi. Kuid on inimesi, keda just see õnnelikuks teeb. Tallinna Noortevolikogukoosneb vabatahtlikest, kel kõigil on ühine soov edendada heaolu meie armsas kodulinnas Tallinnas.

Mis on noortevolikogu eesmärgid? Mida soovid saavutada?

Esimeseks eesmärgiks panin 21 noorest ühtse meeskonna moodustamise ning siis lühi- ja pikaajaliste eesmärkide kinnitamise. Panime paika plaani viia lõpule eelnevate koosseisude ettevõtmised – ekstreemspordi-parkide rajamiseks sisendi kogumise Tallinna linnale ning prügisorteerimiskastide paigaldamise koolidesse. Hakkasime mõtlema teemadele, mis noori kõnetavad, ja neile valdkondadele, mis vajaksid muutust.

Hetkel on prioriteetideks noorte poliitilise teadlikkuse tõstmine läbi erinevate noortevolikogu poolt korraldatavate ürituste, õpilasesinduste ja noortevolikogu koostöö edendamise ning enda organisatsiooni tuntuse suurendamise. Noortevolikogu võib tegelda kõikide noori puudutavate teemadega – meie plussiks on fakt, et oleme Tallinna linnavolikogu nõuandev organ.

Esimeheamet võib kõlada väga auväärselt, kuid enamjaolt on just teised noored need, tänu kellele muutused sünnivad. Loomulikult on esimehel palju kohustusi, kuid panen alati kõigile südamele, et edu on tiimitöö tulemus ning et iga meie liige peab aasta jooksul selle nimel vaeva nägema.

Hindan väga, kui noored on valmis oma aega, kogemusi ja mõtteid hea eesmärgi nimel panustama! Rõhutaksin ka, et noorte käes on tulevik ning et ühiselt suudame läbi viia positiivseid muudatusi, alustades nendega juba maast-madalast.

Paljud noored, kes tahavad elu Eestis muuta, astuvad praegu hulgaliselt EKRE-sse. Miks sina Keskerakonna valisid?

Ka minu tutvusringkonnas on noori EKRE liikmeid. Kindlapeale on see erakond kogumas aina rohkem populaarsust.

Olen peaaegu kogu oma mäletatava elu elanud Tallinnas, kus on võimul Keskerakond, ning see erakond on alati olnud minu poliitiliseks eelistuseks. Mõte liituda kesknoortega tuli mul juba 15-aastaselt, kuid asjaolude tahtel liitusin nii erakonna kui ka noortekoguga alles neli aastat hiljem.

Hindan seda, et Keskerakond on alati rahva poolel ning et meie poliitikud on aktiivsed ja seisavad õigluse eest. Poliitikat peab tegema kutsumusest ja missioonitundest teenida rahvast ning eesmärgiga, et iga meie riigi kodanik tunneks end hästi ja turvaliselt ning tunnetaks, et riik hoolib temast!

Sa ütlesid Keskerakonda astudes: „Inimestele tuleb pakkuda sotsiaalset turvalisust, tagada neile inimväärne elu. Eesti tugevuseks peab saama meie sisemine ühtsus.“ Reaalsus on see, et asjad liiguvad neoliberaalses parempoolses Eestis hoopis vastupidises suunas. Mis on esimesed sammud, mida valitsus peaks sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas kiiresti muutma?

Sellele küsimusele vastamiseks võiksin kirjutada terve artikli, kuid peatun põgusalt põhilistel punktidel.

Esiteks on üheks kitsaskohaks puuetega inimeste kaasamine – olgu jutt kas nägemispuudega inimestest, kurtidest, inimestest, kel on liikumispuue, sügava puudega kodanikest või teistest, kelle igapäevaelu on raskendatud. Alustada tuleb kasvõi väikestest asjadest, näiteks ühistranspordi, tänavate ja ehitiste muutmine kasutuskõlblikuks. Innustada tööandjaid palkama puuetega inimesi, luues maksusoodustusi. Luua riiklikud hooldekodud, tagada hooldajateenus abivajajatele, maksta neile suuremaid toetusi, tegelda terviseprobleemide ennetamisega, mitte tagajärgedega.

Ülipikad arstijärjekorrad on viinud selleni, et paljud abivajajad ei saa õigel ajal diagnoosi ning peavad seetõttu oma elu ohtu seadma. Tundub, justkui oleks haiglad ja meditsiinikeskused vaid kasumi peal väljas, hoides kulutused võimalikult madalad. Ei keskenduta inimeste aitamisele.

Riiklik ja erameditsiin peavad seisma eraldi. Tõsiasi, et arstid peavad suurema palga nimel töötama mõlemal pool, on naeruväärne, eelkõige koormuse tõttu, mis paneb proovile inimvõimete piirid.

Üks viis järjekordade lühendamiseks oleks luua diagnostikakeskused, kus viiakse läbi uuringuid ja tehakse teste, mis hiljem arstile edastatakse. Tohter lähtub siiski proovidest ega spekuleeri tervisehädade üle patsiendile peale vaadates. Niisugune lahendus hoiaks ära, et arsti juurde pannakse vastuvõtuaeg kinni pelgalt selleks, et teha näiteks vereproov või röntgenipilt.

Kas naisi on poliitikas piisavalt?

 Loomulikult sooviksin, et Eesti poliitikas oleks rohkem naisi, aga tegu on keerulise teemaga. Poliitiku puhul ei ole oluline tema sugu, rahvus, taust vmt, vaid et teda hinnataks selle järgi, mida inimene oma töös korda saadab. Jutud sookvootidest on rumalad, sest siis ei võtaks naisi enam keegi tõsiselt ning õrnema sugupoole maine langeks veelgi.

Küll aga, kui vaatame näiteks Soomet, siis on sealne naiste suur osakaal poliitikas toonud ainult positiivseid tulemusi. Kuna naiste ja meeste arusaamad teatud teemadel erinevad, siis kindla peale saab kahe sugupoole koostöö viia vaid paremate ja läbimõeldumate otsusteni. Pigem ei ole Eesti naised ise initsiatiivikad poliitikas osalema, eelistades jääda kulisside taha, selle asemel, et astuda julgelt lahinguväljale.

See, kui räägitakse, et naisi ei võeta tõsiselt, on liigne üldistamine, sest eks kõik olene siiski indiviidist endast ning sellest, kas ja kuidas ta oskab ennast kehtestada ning kas ta on antud valdkonnas pädev. Kui midagi muuta, siis ehk seda, et ühiskond suhtuks nii naistesse kui ka meestesse võrdväärselt – et ei tekiks isegi sellist mõtet, et keegi võib olla „halvem“ poliitik pelgalt soo pärast. Sellise muutuse elluviimiseks on vaja hakata mõttemalle muutma juba lapseeas.

Kuidas peatada noorte väljarännet? Kas see tekitab sinus muret või pead pigem heaks, et noored välismaalt kogemusi hangivad?

Kindlapeale on välismaal saadud kogemused kasulikud ning panevad mõtlema globaalselt. Probleem tekib siis, kui noor otsustab kodumaalt jäädavalt lahkuda.

Olen ise palju reisinud ning õpin gümnaasiumis, kus võib rääkida vaid inglise keeles. Mu koolikaaslasteks on noori üle kogu maailma. Need kaks faktorit on mu silmaringi tohutult laiendanud. Olen hakanud mõtlema laiemalt, mõistma ja austama erinevaid inimesi.

Miks noored lahkuvad, on omaette teema. Eelkõige on põhjused siiski majanduslikud – leitakse, et pisike Eesti ei paku piisavalt võimalusi eneseteostuseks.

Majanduslikke põhjusi saab lahendada töökohtade loomise ja konkurentsivõimeliste palkadega. Põhjus, miks paljud välismaal kõrghariduse omandanud noored kodumaale ei naase, on seotud kas liialt madala palgaga või raskustega töökoha leidmisel.

 Eestit tuleb muuta noortele atraktiivsemaks, ning kuigi osa noori arvab, et mujal on rohi rohelisem, siis tegelikkuses see nii ei ole. Tihtipeale ollakse nõus minema Soome koristajaks, et saada kasvõi paarsada eurot kõrgemat palka kui siin, ning seda ei saa noortele ette heita. Eestis elamine on kallis ning selleks, et iga kodanik saaks elada inimväärset elu, tuleb riigil oma elanikele appi tulla.

 Kõik ei pea olema tippjuhid või ettevõtjad. Tuleb tagada, et ka kassapidaja saaks kodumaal mõistlikku palka, et ta ei peaks mõtlema riigist lahkumisele. Kui pakume noortele kodumaal turvalist elu koos stabiilse sissetulekuga, ei ole neil põhjust siit vähemalt õhukese rahakoti tõttu lahkuda. Samuti suurendaks kindlustunnet ja kodumaale jäämist näiteks riigikorterite olemasolu, laialdasem erialade valik ja rahulolu valitsusega.

 Valitsuse koha pealt olen alati öelnud, et praegused noored on tulevased riigipead! Õigeid otsuseid langetades ja paremate suhete loomisel võib tulevik olla roosilisem. Me kõik töötame ühise eesmärgi nimel – edukam ja ühtehoidvam Eesti nii meile kui ka meie lastele ja lastelastele!

Ehk on just parteide noortekogudel aeg oma eesmärgiks võtta koostöö ning ühiste eesmärkide nimel töötamine, sest kellegi tembeldamine vaenlaseks pelgalt parteilise kuuluvuse tõttu ei saa kohe kindlasti kuuluda intelligentse inimese käitumismaneeride hulka ega vii meie riiki teps mitte edasi.

Kuidas saavad Eestis hakkama need noored, kel pole rikkaid vanemaid? Kas lisaks hariduse omandamisele ollakse sunnitud käima tööl? Kuidas jaguneb elu vaba aja ning tööaja vahel?

 Noored, kes tulevad vähemkindlustatud või ka keskklassi perekondadest, peavad kindlasti ise varakult tööle minema, et oma perekonda aidata ja/või koguda raha soovitud esemete soetamiseks. Suuremates linnades on võimalusi rohkem, töö leidmine lihtsam (seda küll tihtipeale kahjuks naeruväärse palga eest).

 Tänapäeval pole üldse haruldane, et 16-aastane käib õppimise kõrvalt tööl ning teenib endale ise taskuraha. Meie noored saavad varakult täiskasvanuks ning töölkäimine õpetab iseseisvust ja kasvatab kohusetunnet. Omateenitud raha kulutamisel ollakse hoolikamad, sest meeles on töö ja vaev. Kooli kõrvalt töötamine on vaid positiivne – loomulikult seni, kui see ei sega õppimist. Hindan eriti neid noori, kel pole otsest vajadust tööle minna, kuid kes soovivad olla iseseisvad ning mitte elada vanemate rahakoti peal.

Mis noortele praegu enim muret teeb? On see hirm Venemaa rünnaku ees või hoopis toimetulek kõrgete hindade ja elukallidusega?

Noortele teevad pigem muret igapäevaelu puudutavad probleemid, olgu siis kõrged korteriüürid, madalad palgad, kallid elamiskulud. See, et ühiskond taunib vähemusgruppe või neid, kes mõtlevad teisiti jne. Arvatakse, et mujal on parem. Tihti on see just seotud kas sissetuleku või liberaalsema ühiskonnaga – noored on avatud ja rändamishimulised. Nüüd, kus kogu maailm on kõigile valla, kasutatakse seda võimalust rohkelt ära ega jääda paikseks.

Eks ole näha, kas 21. sajandi noored tulevad pärast eneseavastamisrännakuid kodumaale tagasi või mitte.

Kinnitan, et noored hindavad mõistmist ja tolerantsust. Kui noor ütleb kodumaal uuele tuttavale, et ta on vabakutseline taimetoitlasest kunstnik, kes reisib seljakotiga mööda maailma, siis arvatavasti on tagasiside negatiivne, mistõttu paljud Eesti noored ei julge oma „tõelist mina’’ välja näidata.

Mis on need positiivsed asjad, mis eestlast enim iseloomustavad? Mille poolest võiks meie rahvus globaliseeruvas maailmas silma paista?

Eestlane on usaldusväärne, kiire tegutseja ja intelligentne. Peame noorelt iseseisvuma, ning minu välismaalastest tuttavad on alati üllatunud näiteks selle üle, et meie esimese ja teise klassi õpilased lähevad koolist ise koju, teevad poes sisseoste ja kokkavad kodus lihtsamaid toite – meie jaoks on see ju iseenesestmõistetav.

Eestlased on töökad ja innovaatilised; erinevatel välisseminaridel osaledes olen alati saanud kiidusõnu punktuaalsuse ning tõsise töössesuhtumise eest, mis jällegi on meil iseloomulik pea igaühele.

Rääkides aga sellest, millega võiksime maailmas silma paista, siis kindlasti on suurimaks võtmesõnaks IT-valdkond. Samuti võiksid meist õppust võtta kõik riigid üle maailma ja laiendada „Teeme ära“-aktsioone.

Oled sa optimistlik eestlaste püsimajäämise suhtes sel pisikesel maalapil Läänemere kaldal?

Olen väga positiivne inimene ja, olles realist, püüan kõiges näha ka head. Laita on lihtne, kuid kiita oluliselt raskem. Vaatamata kõigele, mis meie ümber praegu toimumas, usun, et Eestimaa ja eestlased jäävad püsima ning et peame töötama üheskoos helgema tuleviku nimel.

 Vähem on vaja kritiseerida ning vähem rääkida nn hävinguteooriatest. Paneks rõhku hoopis positiivsete muudatuste elluviimisele. Kui rahval on millessegi usk, siis oleme suutelised peaaegu kõigeks, ning kui meil on usku eestluse püsimajäämisse, siis nii see peab ka minema ja jääma!

Küsis INDREK VEISERIK

[esiletõsted]: Jutud sookvootidest on rumalad, sest siis ei võtaks naisi enam keegi tõsiselt ning õrnema sugupoole maine langeks veelgi.

Kindla peale on välismaal saadud kogemused igati kasulikud ning panevad mõtlema globaalselt ja laiendavad silmaringi, kuid probleem tekib siis, kui noor otsustab kodumaalt jäädavalt lahkuda.

[fotoallkirjad]

ESINDAB KODUMAAD: Triinu-Liis Paabo valiti 2016. aastal Eesti nooreks delegaadiks Euroopa Nõukogus. Fotol seisab värske delegaat Euroopa Nõukogu istungitesaalis Strasbourg’is.

NOORTE KÄES ON TULEVIK: Tallinna Noortevolikogu tegusa juhi Triinu-Liis Paabo sõnul on noored valmis panustama oma aega, kogemusi ja mõtteid hea eesmärgi nimel. Ühiselt tegutsedes suudavad noored läbi viia positiivseid muudatusi praeguses vastuoludest vaevatud Eestis.

Jaga |