Argieluraamat on ajanud Eesti kihama

Siinkirjutajale teada olevalt on teos jõudnud tekitada juba paljudes sõpruskondades hulganisti tuliseid vaidlusi, kui arutletakse, millised need eestlaste kombed ikkagi olid. Vaatleme seda raamatu- ja ajaloohuviliste seas elevust tekitavat trükist pisut lähemalt.

Koostöös kirjastusega Tänapäev ilmunud soliidses kõvaköites 248-leheküljeline üllitis on lugeja jaoks jagatud nelja suuremasse teemakäsitlusse: ajakäsitluse muutumine, avaliku ja privaatsuse olemuse muutumine, puhtus kui kultuurinähtus, elamukultuur. Raamatu ülesehitus on loogiline ja liigub edasi tempos, mis lubab ka ajalookäsitlusi üldjuhul mitte nautival lugejal asjast aru saada. Kaasakiskuvaimaks läbivjooneks on väljavõtted Eesti Rahva Muuseumist pärit sanitaartopograafide tehtud uuringutest, samuti korrespondentide kirjeldused kunagisest igapäevaelust.

Kirjeldused ja mälestused on põimitud autoripoolsete selgituste ja põhjendustega, kuidas toonasest kontekstist paremini aru saada. Rohke ja ilmekas fotomaterjal – selle leidmisega tundub olevat vaeva nähtud – aitab lugejal toonast argielu paremini ette kujutada. Eriti hästi toimib kujutlus just eri kirjeldusi lugedes. Mõned näited seesugusest enesestmõistetavast tegevusest, nagu hammaste pesemine:

/…/ Minu hambahari ja pulber, need olid vist küll meie külas esimesed sellised asjad. See tädi, kellega me koos elasime, sellele niisugused „erakorralised“ asjad ei meeldinud. “Noh, ka see pole eputamine, ei tea, mis sitta selle lapse suus õieti on, et seda harjaga peab küürima“ /…/

/…/ Isa ütles meile hambaharjade ilmumisel majja, et "niikaua te neid hambaid kraabite, kui saate neist päriselt lahti" /…/

Tänapäevasest WC-st ei osatud toona unistadagi. Milline oli aga seis kohaga, kus kuningaski jala käib? Saame lugeda:

 /…/ Väljakäigukohti on külas ainult üks ja seegi veel pooleli, ehitamisel. Elanikud külas leiavad, et väljakäigukoht on asjata uhkus, ilma viimaseta saada väga hästi ja olla vast palju parem, sest väljakäigukoht lõhnata /…/

/…/ Väljakäigukoha aset täidab lahtine auk aida seina taga, mis on mustust täis ja kus tuhanded kärbsed pidu peavad. Mustus veetakse sealt põllule. Nähtavasti tarvitavad seda kõik /…/

/…/ Terves külas oli meil ainukene selline maja, kus väljakäik asus majas sees. Asi oli selles, et meie maja olid lasknud ehitada noored kõrgharidusega inimesed /…/

Omapärased olid ka koristamisvõtted:

 /…/ Varasemal ajal, kui majades olid muld-, savi- või paekivipõrandad, raputati põrandale liiva, mis siis luuaga kokku pühiti. Seda tehti enne suuri pühi või pidusid, kui rehetuba puhastati ja pidupäevadeks korda seati, aga mõnikord ka lihtsalt pühapäeva eel. Liiva raputati ka pestud värvimata laudpõrandatele, sest see hoidis põrandat mustuse eest. /…/

Vastust küsimusele, miks see raamat sedavõrd elavaid diskussioone tekitab, tuleb otsida ilmselt just teemades, mida käsitletakse. Ajalehes Postimeeski (10. juuli) märgitakse, et Heiki Pärdi päästis valla minevikulaeka, kust vaatavad vastu teemad, millest tavaliselt ei räägita. Eks ole ju kodu puhtus ning isiklik hügieen valdava enamuse jaoks auasi.

Lisaks nüüdisaegsetele mugavustele, nagu näiteks kraanist tulev soe vesi, on kardinaalselt muutunud ka ühiskondlik olemus. Suured pered ja mitme põlvkonna kooselamine ühe katuse all on saanud pigem harulduseks ning oma privaatsust hinnatakse kõrgelt. See, et mõni võõras pandaks magama pererahvaga ühte voodisse, ei tule kõne allagi. Tõenäoliselt ei pääse see võõras tuppagi, rääkimata ühes voodis magamisest.

Kindlasti ei pea aga keegi pärast sellesinatse raamatu lugemist silmi maha lööma ning esivanemaid häbenema. Autor isegi on intervjuus Eesti Ekspressile öelnud, et lähtus eelarvamusest, et meie olime veel puu otsas, aga teised juba ammu kusagil mujal, kuid tegelikult on lähinaabrite elulaad väikese ajalise nihkega olnud väga sarnane Eestile, kus me ei ole kellegagi võrreldes räpasemad, puhtamad või teistsugused.

„Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ on kindlasti selle suve lugemissoovitus kõikidele raamatusõpradele. Kindlasti ei jäta loetu külmaks ning tekitab hulganisti arutelusid, kas ikka ühe või teise esivanemate juures oli asi „nii hull“, nagu selles raamatus kirjutatakse. Head lugemist ja vaidlemist!

TAAVI PUKK

Toimetuselt: Pikemad intervjuud Heiki Pärdiga ilmusid 14. juunil ajalehes Eesti Ekspress ning 10. juulil ajalehes Postimees.

Kes on Heiki Pärdi?

Heiki Pärdi (s 1951) on Raplamaalt pärit Eesti ajaloolane ja etnoloog. Ta on töötanud Eesti Rahva Muuseumis teaduri, osakonnajuhataja ja teadusdirektorina. Aastatel 2000–2005 oli ta Tartu Kunstimuuseumi direktor, alates 2005. aastast Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor. Samuti on ta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia koosseisuväline õppejõud. Tema uurimisvaldkondadeks on eesti rahvakultuur, kultuurilugu ja maa-arhitektuuri areng. 2014. aastal pälvis Pärdi Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Jaga |