Väärikuse küsimus

Meie arstid teavad paremini kui keegi teine siin riigis, missuguses seisus on vanade (ja mitte üksnes vanade) tervis ning kuipalju ja millist abi nad vajavad.

Haigekassa juhi vahetamine andis küll valitsusele võimaluse võtta sealne raha oma kontrolli alla (milleks seda Haigekassa nõukogugi enam kokku kutsuda?), aga ei ole kõneldud sisulistest lahendustest.

Kuhu sobib haige vanainimene?

Endiselt püsib süsteem, kus hoonekolossid neelavad nagu haid raviraha alla, haiglad on pandud üksteisega võistlema ja ravi on ümber nimetatud "teenuse osutamiseks". Kuhu ja kuidas sinna üks haige vanainimene sobib?

Ümberkorraldusi nõudvate ning oma töö eest suuremat palka küsivate tohtrite süüdistamine ahnuses on küüniline, eriti kui mõelda sellele, et tänase olukorra tekke taga võivad seista väga suure palgaga inimesed.

Aga meie hallpead, keda austama peaksime, ootavad ja loodavad, et ehk kunagi saab tohtri manu, võtavad väljakirjutatud kolme tableti asemel ühe, ja on vait. On edasigi vait, mis sellest, et pärast hinnatõuse - hoidku jumal külma talve eest! - on üsna kahtlane, kas maksude maksmise ja apteegiskäigu järel järgmise pensionipäevani välja veab. Uut pensionitõusu annab aga veel kuid oodata. Ja palju sellestki abi! Et seda piskut, keskeltläbi 14 eurot, on käimasoleva hinnaralli taustal tõesti piinlik nimetada, siis räägivadki poliitikud pigem viieprotsendisest kasvust ja, juba paisuva uhkusega hääles, koguni 200 eurost aastas.

"Et neil ka häbi ei ole!"

Nii ütleksid kunagised söakad pensionärid, kes tulid Toompeale ega habisenud ettevaatlikult: me peaksime ikka Riigikogule tänulikud olema, et see raha leiti, ja küll on hea, et pensione ei vähendatud... Karmi sõna ütleksid ka kunagised Eesti Pensionäride Liidu ja Pensionäride Ühenduse (mõlemad loodi 1990. aastal) juhid Harri Kärtner, Sven Pärn, Oleg Burov, Hilja Kukk jt, kellest paljud kahjuks siinmail oma võitlused lõpetanud.

Viimane võimas eakate endi algatatud vastasseis oli 2004. aastal, mil Riigikogu ette kogunes ümmarguselt 5000 inimest. Selleks ajaks oli ühiskonnas aupaiste halli pea ümbert kadunud ning maad võtmas suhtumine pensionisse (mis vabas Eestis on alati pigem napp kui inimväärne olnud) kui riigieelarve suurimasse kuluartiklisse ning pensionärisse kui pommisse eduka ühiskonna jala küljes.

Kuigi keegi enam polnud täheldanud rasvavõru vanainimese suu ümber ega hõõrunud talle nina alla kolmekümne aasta eest ostetud kasukat ning okupatsiooniriigi heaks töötatud aastate mainimine läks pikapeale samuti moest, siis tasapisi hakkas siit-sealt kostma soovitusi, kuidas läätseleemest söönuks saada. Ehk teisisõnu, kui sa oma rahaga välja ei tule, oled oskamatu või laristaja, siis vaata, kuidas lastega pered ja puuetega inimesed peavad veel väiksema rahaga hakkama saama...

Tuntud demagoogiline võte, mis töötas kaunis edukalt ja töötab mõnel puhul tänini. Sest õnnetuil tüllisaadetavail pole mahti vaadata, kes hoiab selle viletsuse keskel dirigendikeppi.

Tänavaprotestid ei kuulu meie kultuuriruumi?

Üks suurem pensionäride meeleavaldus pidi tulema veel 2009. aastal, vahepeal (2007) olid Pensionäride Liit ja Pensionäride Ühendus leivad ühte kappi pannud, aga selleks ajaks mängis juba uus muusika: soliidsele inimesele ei sobi kuhugi tänavale käratsema tulla, see ei kuulu meie kultuuriruumi, on labane, ja üleüldse on too, kes millegi üle kurdab, üks paras vinguviiul... Kusagil tehti isegi üks sellenimeline saatesari.

Meeleavaldust ei toetanud ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) juhatus; toonane esimees oli Valdek Mikkal (Reformierakond), kes praegu juhib Tallinna Tehnikaülikooli juures suurepäraselt töötavat Kolmanda Nooruse Ülikooli. Ometi võib EPÜL-i kodulehelt lugeda: "Me seisame eakate igapäevase toimetuleku ja nende huvide kaitsmise eest, õigluse ja solidaarsuse eest ühiskonnas." See on sõnaselge vastutuse võtmine.

Ei olegi ju eakad muud tahtnud, kui ise eluga hakkama saada. Ja vahel ka lastele ja lastelastele üht-teist pihku pista. See on väärikuse küsimus ennekõike. Sedakaudu säilib elurõõm ning tervis. Ka töövõime. Liites siia kogemused ja kohusetunde, võiks ühiskond vaadata pensionäridele kui väärtusele, mitte koormale.

Tänavune aasta on kuulutatud aktiivsena vananemise ning põlvkondade vahelise solidaarsuse aastaks - eks ole veider, et nii iseenesestmõistetavaid asju peab kampaania korras üle Euroopa kõlistama! Aga mine tea, võib-olla ongi inimene üksnes iseenda heaolust hoolides unustanud, et kõigil on koht päikese all ning õigus inimväärsele elule. Ka vanas eas. Noortel on seda kasulik meeles pidada juba iseenesegi pärast, sest kui neil veab, saavad nemadki kord vanaks.

LIINA KUSMA

[esiletõste]

Tänavune aasta on kuulutatud aktiivsena vananemise ning põlvkondade vahelise solidaarsuse aastaks - eks ole veider, et nii iseenesestmõistetavaid asju peab kampaania korras üle Euroopa kõlistama!

Jaga |