Kütaaluse Kata riigisaladused

Sander Lant,      13. aprill 2005


Istun siin Riigikogu trepil, märg kalts käes, ja mõtlen. Õigluse valvekoerast.
Kui ma Volliga tutvusin, siis kutsuti teda koerpoiss Volliks. Küll ta oli krutskeid täis. Ja uhke oma hüüdnime peale. Tahtis ajakirjanikuks saada, aga nagu ta ise armastas rääkida, SS tuli vahele – sõda ja Siber. "Sul pole mind vaja häbeneda, Kata," ütles koerpoiss Volli, "ma teen küll koera tempe, kuid mul pole koera kombeid."
Tõepoolest, Volli ei klähvinud kunagi inimeste peale. Tuli küll ette, et vahel külapeal haukus mõne kasvatamatu koera peale. Siis seletas, et näe, konfliktide vältimiseks tuleb ikka tunda kohalikku keelt.
"Kata, kas kevadet on juba tunda?" päris mööduv endine ajakirjanik Alatalu Toomas.
"Mis kevadest sa räägid" vastasin tõredalt. „Tänavu ma isegi ei tunne end hästi … Ja mitte sellepärast, et justsama eesti ajakirjandusele mõtlesin, vaid viimasel ajal on mul uni väga rahutu."
"Rahutus on selge kevade märk," noogutas Toomas. "Mina näiteks tahaks ka kuhugi mujale."
"Appi, ma ei või," hüüdsin. "Jälle uude parteisse."
"Miks uude parteisse?" tegi Toomas mõistmatut nägu.
"Kuhu sul veel minna on ... naistesse? Naised ei salli varbaviskajaid."
"Välismaale," ütles Toomas haavunult, "aga mis su unel siis viga. Alati, kui mina tööle tulen, istud sina siin Riigikogu trepil, käed rüpes. Võibolla peaksid, no kuidas viisakalt ütelda, end rohkem liigutama, siis on ka uni parem."
Ma sain vihjetest aru küll, aga poliitika on kompromiteerimise kunst, jüst … oot-oot ikki kompromisside kunst, ja ma ei teinud tast kuulmagi.
"Kuule, sina oled tark mees ja pealegi endine ajakirjanik," pärisin. "Seleta ära, miks on nii, et tundmatu ajakirjanik kirjutab, millised paharetid, paadivahetajad ja ahned on rahvaesindajad. Tuntuna tahavad aga ise halvaks ja ahneks saada. Pool parlamendisaali on endisi ajakirjanikke ... nagu nad ise end hellitavalt nimetavad – valvekoeri täis. Tädi Maali ikki mühkab, et eks sellepärast olegi parlamendist vaid urisemist ja haukumist kuulda. Aga see, kellega ta nüid käib, Kükametsa Kolla, põrutas otse, et igaüks läheb lõpuks oma koera nägu! Isegi iseloomud lähevad sarnaseks. Sinu õuekoer haugub ju ka ainult keskerakondlasest postimehe, mitte teiste peale!"
„Kus sa, Kata, kõike nii täpselt tead?" imestab Toomas"
"Kust, kust, lehest loen," teatasin.
"Ära nüüd kõike jama kah usu, mis ajakirjanikud kirjutavad!"
Möödunud talvel ekslesin ja lõpuks pöördusin võera poole: "Ütelge, hea inimene, kus siin Postimehe toimetus asub?"
"Mina ei ole hea inimene," vastas tundmatu, "ma olen ajakirjanik."
Sel hetkel astus trepile Villu Reiljan, kellele rahvatarkused on teejuhiks. "Kas vastab tõele," pöördub Kata hoogsalt tema poole, kes lõppude lõpuks oli ju lahkunud valitsuse täpseim unenägude seletaja, "et kuked hakkavad jüst siis kirema, kui kuskil valetatakse nii, et suu suitseb. Mind ajavad nad juba kell neli ülesse."
"Seda pärisid minult äsja ka Eesti viie erakonna juhid," vastas esimees muhedalt.
"Jah. Kell neli hakatakse jüst Postimeest trükkima!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)