Võrdsus ja ebavõrdsus. Hiina ajaloo näiteil

Mis on loomulik? Võrdsus või ebavõrdsus, ühis- või eraomand? Keda, mida ja kui palju maksustada? Kuhu viib vaba turg?

Globaliseerunud maailmas on hea tunda Hiina ajaloo kogemust. 2016. aastal möödus pool sajandit sealse kultuurirevolutsiooni algusest ja 40 aastat Mao Zedongi surmast, millega see revolutsioon lõppes. Millise ühiskonna eest või vastu Hiinas võideldi?

Taevane ja maine riik

Kristlased on 2000 aastat oodanud 1000-aastase rahuriigi saabumist; hiinlased on veelgi kauem üritanud taastada „suurt ühtsust“ (datong) või vähemalt liikuda selle poole. Kaug-Ida kultuuris peetakse ühiskondlikke suhteid igavesteks, loodust muutlikuks.

Hiina ülimaks ideaaliks oli kõigi inimeste varanduslik võrdsus, ühtne riik ning võimu, vaimu ja rahva koosmeel – ühiskond, kus valitseb rahu, heaolu ja õitseng. Seal töötavad kõik vastavalt oma võimetele; kõiki lapsi ja vanureid koheldakse kui omi; orbude, lesknaiste ja haigete eest kantakse hästi hoolt. Piibli ideaal, Hesiodose kuldaeg, Platoni riik ja utopistide unistused olid sarnased. Mis veel rääkida Marxist.

Hiinas on maa enamasti kuulunud riigile ja sellest maast oli igal töövõimelisel inimesel õigus saada ühesuurune krunt. Samal ajal on riigi looduslikud olud äärmuslikult erinevad. Vastutus ja osa töid olid grupiviisilised, puudus mõiste „vabadus“. Maa koondumine väheste kätte sundis ülejäänuid seda rentima, sageli poole saagi eest, või nälgima.

Paljud ei kartnud enda ja oma sugulaste surma ning tõusid üles, milleks enamuse arvates oli rahval halva elu puhul õigus, nagu ka omandi tagasijaotamiseks. Meng-zi (372–289 e.m.a.) meelest olid mässud ja looduskatastroofid märk Taeva rahulolematusest valitsusega. Hiina ajaloo isa Sima Qian (1. saj. e.m.a.) märkis, et kui asjad saavutavad oma piiri, järgneb allakäik, ja muutused on möödapääsmatud. Zou Yan oli paarsada aastat varem leidnud, et kord ja kaos, üksmeel ja erimeel, riigi ühtsus ja killunemine vahelduvad.

Kas neil oli õigus?

Hiina pidas end suureks pereks. Riigil oli prioriteet ühiskonna ees, seda ka taoistide võimu all, ja valitsuse ülesanne oli rahva eest hoolitseda. Samal ajal hakkasid tugevamad ründama nõrku, kavalamad kiusama ausaid, enamus vägivallatsema vähemuse kallal, inimesed ei armastanud enam üksteist. Eetika ei toiminud.

Raud ja rikkus

Hiina pronksiaja kohta võib öelda, et rikkused koondusid ülikute (wang) kätte, kes sellepärast omavahel sõdisid. Raua kasutuselevõtt võimaldas senisest enam toota ja tappa. Võitlevate Riikide ajastusse (475–221 e.m.a.) astus 170 riigist järele jäänud seitse, kus samal ajal vaidles omavahel enam kui sada koolkonda, kellest jäi järele kolm. Need nautisid hiljem ka riigi ametliku ideoloogia staatust. Neis peeti inimloomust heaks ja kurjaks, mõlemaks korraga või neutraalseks.

Hiljem võimule saanud budism otsis igas inimeses Buddha puhast meelt. Legist Han Fei arvates polnud muutujaks mitte inimese süda, vaid erinevus saadaoleva toiduhulga vahel. Läbi aastatuhandete püsis Hiinas ülima väärtusena inimlikkus (ren) – pigem surra, kui õiglusest või inimlikkusest loobuda. Nii olevat Mingi dünastia hävingu järel endalt elu võtnud 80 000 ametnikku.

Ebainimlikkuse tõttu hävis Hiina ühendanud Hani dünastia. Selle loodud ja Tangi ajal täiustatud riiklik korraldus püsis 1912. aastani. Võitluses totalitaarse terrorirežiimiga kaotas elu 40% rahvast. Ülestõusu juhtinud talupoeglikku päritolu Liu Bang rajas Hani dünastia (202 e.m.a. – 220 m.a.j.). Ametlikuks ideoloogiaks kuulutati konfutsianism, mis vaatas rikastumispüüetele aristokraatliku põlgusega, mistõttu Hiinas on alati nõutud majanduse eetilisust. Nii vaikiti maha Mo-zi õpetus, mis taotles vastastikust kasu ja armastust ning põlgas vaesust. Hani riiki valitses 130 000 bürokraati – pikk oli seal ka korruptsiooni ajalugu. Valitsevas hierarhias ametikoha saamiseks läks vaja kõrget positsiooni, kuid üha rohkem riigieksami sooritamist. Hariduse saamiseks oli raha vaid 3 protsendil rahvast.

Kasvanud ebavõrdsus sundis Wang Mangi võimu haarama, et maa uuesti riigistada ja võrdselt välja jagada. Paraku taastas puhkenud kaose tõttu endise korra Punakulmude ülestõus. Samal ajal andsid suurnikud rahvale siiski järele ning orjade olukorda parandati oluliselt.

Lõpuks koondus maaomand „tugevate majapidamiste“ kätte, mis kasutasid maata talupoegade ja orjade tööd. Riigile maksis 50 miljonist elanikust makse vaid 7,5 miljonit vaba talupoega. Hiinat ei aidanud isegi 2500 taevatähe tundmine, kui maised asjad olid käest ära. Hani dünastia kukutas talupoegade südamed võitnud taoistlik Kollaste Turbanite ülestõus, mille eesmärk oli kehtestada suur võrdsus uue taeva all. Võitlustes kahanes riigi elanikkond 57 miljonilt, mis oli enam-vähem Rooma riigiga võrdne, 17 miljonile.

Nii Qini kui ka Hani impeeriumis valitses üksteisetapmise vaim. Neile järgnenud Kolme Riigi ajastul sõdisid talurahvast jagu saanud ülikud omavahel edasi. 280. aastal riigistati Hiina aladel enamik eravaldusi ja igale täiskasvanule anti õigus saada harimiseks 6,6 ha maad. Killustatus ja sõjad kestsid 589. aastani.

Kesktee tähtsus

7.–12. sajandini kasvas Hiina põllumajandustoodang tormiliselt. Saagi õiglast jaotust ning budismi levikut soodustasid võrdsete põldude süsteem ja kogukondlikkus. Iidne seadus nõudis rahvalt tasuta tööd riigi hüvanguks, millega Sui dünastia (581–618) liiale läks ja miljonid inimesed pandi rajama pealinna Loyangi, Suurt Müüri ja Suurt Kanalit, kuigi samal ajal oli riigis nälg.

Rahvaülestõusu harjal kehtestas Li Yuan Tangi dünastia (618–907), mis valitses maailma suurimat riiki. Mõistlik oli muuta ülesharitud uudismaa pärandatavaks; äärmuslikul juhul lubati oma maalapp müüa. Lõpuks lasti maaga kauplemine kõigile vabaks. Oma kohustustest pääsemiseks erastasid suurnikud riigi valdusi sel määral, et maksumaksjate arv vähenes 53 miljonilt 8 miljonini. 755. aastal puhkes An Lushani mäss, mis riiki sajanditeks nõrgestas. Hukkuda võis kuni 70% elanikkonnast. Selle järel maksustati kõik maad. Dünastiale tegi lõpu Huang Chao juhitud talurahvasõda, mis hävitas rikkaid ja taotles varade võrdsustamist.

10. sajandil oli Hiinas omavahel võitlemas kümme riiki ja viis dünastiat. Pealejäänud Songi riigis (907–1279) elas tollase maailma ca 280 miljonist inimesest 100 miljonit. 80% maast läks 17% jõukamate kätte, kelleks olid õukondlased, mõisnikud, ametnikud, kaupmehed ja suurtalunikud. Sõltlastelt nõuti kuni 70% nende töö viljadest.

Seda perioodi on loetud feodalismi alguseks. Riik sai suurema osa oma tuludest kaubandusest ja 70% eelarvest neelasid sõjalised kulutused. 10% rahvast elas linnades. Viimase ajani tundmatuks jäänud ühiskonnateadlane Li Gou sai aru, et riiki ei päästa peenhäälestamine ja pisiasjade parandamine. Vaja oli tõsta makse ning kärpida asjatuid kulutusi nii, et alamad ei tunneks puudust ja rikkamad naudiksid küllust. Ilmselt just neist arusaamadest lähtunud Wang Anshi taasriigistas maad ja maksustas suuromanikud.

See pikendas riigi eluiga.

Kultuuri kõrgaeg

Kui Abbassiidide kalifaadis (750–1258) olid majandus ja kultuur Euroopa omast mäekõrguselt üle, siis Hiina ulatus pilvedeni – tema areng oli Euroopast 500 aastat ees, eriti inimeste hingelise arengu poolest. Hiinas trükiti 11. mail 868. aastal maailma varajasim säilinud raamat „Teemantsuutra“, mida levitati tasuta. 18. sajandi lõpuni söödi Keskriigis paremini kui kusagil mujal maailmas. Muslimite tagasitõrjumine Karl Martelli poolt Poitiers’ lahingus 733. aastal päästis kristliku Euroopa. Selle järel sündis feodaalkord, kus talupojad pidid raskerelvastuses ratsaväge üleval pidama. Budistliku Hiina ja islamimaailma piir pandi 751. aastal paika Talassi jõel.

Maailma valitsevat isikulist jumalat, kes asub sellest väljaspool, ei ole Hiinas kunagi usutud. Seepärast pole seal kristlusest ja islamist lugu peetud. Hiina mõttetraditsioon oli materialistlik, kohati ateistlik.

Kui Vana-Kreekat sobib sümboliseerima marmorist alasti inimfiguur, siis Hiinat iseloomustab kõige paremini siidile või paberile tušiga maalitud maastik, millesse sulanduv inimene on kõiksuse osa. Maailma on nähtud linnulennu kõrguselt; seal valitseb kord (li), kõike läbib hingus (qi) ning maaling annab edasi lõpmatust. Kogu olev on teinekord kui absoluutse budasuse aspekt.

Inimhinge kõrgust ja sügavust kajastav eluvaade ei saa tugineda individuaalsusele, eraomandile, veel vähem turusuhetele. Uuskonfutsiaanid koondasid kõik neile tuntud õpetused üheks – erinevus näitab inimeste vaimse valgustatuse taset. Taoistid taotlesid harmooniat, budistid vaibumist – mõlemale oli ideaaliks ego puudumine. Hiina tollast vaimsust on hiljem suutnud ületada vaid mõni Jaapani zen-budist.

Nälg ja hiilgus

Sotsiaalselt ebaõiglane Songi ühiskond oli lõpuks nii pehkinud, et isegi rahvas ei tõusnud mässule ega valitsus ei suutnud riiki mongolite vallutuste eest kaitsta. Võõrad võimud koos kohaliku eliidiga võtsid rahvalt kõik, mis võtta andis. Selle tagajärjel elanike arv aastatel 1200–1400 vähenes 40% võrra. Samal ajal möllas katk. See levis mongolite rahu ajal ka Euroopasse. Uue riigi ja dünastia 1368. a lõi budistliku Valge Lootuse ja Punaste Turbanite relvastatud ülestõus eesotsas munk Zhu Yuangzangiga. Nad ootasid buda Maitreja tulemist ning üritasid luua maa peal buda Amitābha õnnemaad.

Zhu pärines kehvikuperest ja tundis rahvale kaasa, kuid sellest ei piisanud ühiskondlike probleemide lahendamiseks, sh ebavõrdsuse vähendamiseks. Mingi impeeriumis kasvas rahvaarv 2,5 ning haritava maa hulk 12 korda. Majandusele sai saatuslikuks maa madal ja liiga ühetaoline maksustamine. Riigi valdusi erastati kuis sai ja maad lubati osta-müüa. Kuna renti maksti rahas, tungis raha kõikjale. Ühiskonnast eraldus pärilik valitsev klass. Tööinimestelt võeti sageli ära isegi eluks vajalik produkt, mistõttu paljud surid nälga. Riik oli ühtaegu nii hiilgav kui ka kerjuslik.

Lõpuks puhkes kehvik Li Zinghani juhtimisel talurahva ülestõus, mis taotles sotsiaalset võrdsust ning õiglast kaubandust. Hiinas olid juba pronksiajal suured linnad, arenenud käsitöö, toodeti siidi ja portselani ning kaubasidemed ulatusid Vana-Roomani. Kui ülestõusnud vallutasid pealinna Pekingi, jõi keiser end purju, kirjutas hüvastijätukirja, tappis lähedased ja iseenda. Kuid ka ülestõus sai lüüa, sest eliit otsis rahva mahasurumiseks abi mandžu vallutajatelt, kes haarasid võimu oma kätte – 300 000 mandžut hakkas valitsema 300 miljonit hiinlast.

Maine ja taevane riik nurjuvad

Vana Hiina arusaama järgi pidas Qingi riik (1644–1912) ennast maailma keskuseks ja valitsejaks edasi, kuigi jäi lõpuks Euroopast majanduslikult ja sõjaliselt maha. Talupojad olid sunnismaised, tööstuslikku pööret ei toimunud. Euroopa surus Hiinale sõjalise jõuga peale ebavõrdsed kaubanduslepingud, mille tõttu tõrjuti kohalik kaup turult välja ja oma tööstus tekkis alles 19. sajandi lõpul. Inglased vedasid sisse peamiselt oopiumi.

Suutmata areneda, oli Keskriik veel vähem võimeline naasma minevikku, kuid ei suutnud ka senisel kombel edasi elada. Rahva äärmine pahameel päädis Suure Heaolu Taevariigi ülestõusuga aastail 1851–1864. Selle juht Hong Xiuquan oli pärit kehvikuperest ja ootas Jeesuse peatset tagasitulekut. Rikaste ja vaeste võrdsustamiseks jaotati rahvas 25-perelisteks kogukondadeks, kus valitsesid sunnitöö, vaesus ja sõjaväeline kord, nagu hiljem Mao Zedongi ajal rajatud hiigelkommuunides. Olgu öeldud, et Suure Esimehe arusaamad olid olulistes punktides Karl Marxi omadele vastupidised. Kodanlus ja töölisklass moodustasid Hiinas 1% rahvastikust.

Soovimata vana riigiaparaati üle võtta, ei suutnud ülestõusnud oma riiki korraldada. Ülestõusus hukkus hinnanguliselt 20–30 miljonit inimest, umbes sama palju kui Mao Zedongi režiimi ajal.

19. sajandi lõpuks oli Hiina poolkoloonia, mis maksis agressiivsetele suurriikidele suurt kontributsiooni. Aastail 1899–1901 astus Hiina rahvas impeeriumile vastu „Palja rusikaga üksmeele ja õigluse nimel“ (Yihetuan), mille lääneriigid tulirelvade abil maha surusid. Qingi dünastia hävitas Xinhai revolutsioon 1911. aastal.

Kehtestatud vabariigis võtsid võimu sõjaväelised diktatuurid. Revolutsioonilised kodusõjad (1925–1949) peeti maha maa pärast. Peking langes ühegi püssipauguta. Kommunistid said võimule, sest jagasid poolele elanikkonnale 95 miljonit hektarit mõisamaad. Põllumajanduse toodang kasvas 13%. Seejärel tehti hukatuslik Suur Hüpe.

Lõpuks asus Deng Xiaoping kommunistliku partei võimu all ehitama kaasaegset kapitalismi. Toodang on kahekordistunud ja nälga Hiinas ei tunta, kuigi veerand rahvast vireleb vaesuses. Sadakond on saanud miljardärideks. 90% elanikest on eluga rahul ja usub, et paremad ajad on alles ees.

KARL LUST,

kolumnist, SDE

Artikli moto:

Taeva kulg

võtab ära sealt, kus ohtralt

lisab sinna, kus on puudu

inimkulg ent

võtab ära sealt, kus puudu

lisab sinna, kus on ohtralt

(Lao-zi)

[fotoallkiri]     RAHVA ISA: Deng Xiaoping asus kommunistliku partei võimu all ehitama nüüdisaegset kapitalismi. Toodang on kahekordistunud ja nälga Hiinas ei tunta, kuigi veerand rahvast vireleb vaesuses. Aga sadakond on saanud miljardärideks. 90% elanikest on eluga rahul ja usub, et paremad ajad on alles ees. Foto: thinglink.com

Jaga |