Nädalakommentaar TTV-s 26. septembril 2015

Küüniline, kas pole, sellised inimesed nagu Evelyn reedavad oma vanemaid, mäletate Pavlik Morozovit. Selle nädala sündmuste valguses tundub, et selliseid inimesi on meie hulgas palju, nii endisi keskerakondlasi kui ka muid poliitikuid. Süvenemata praegu sellesse nn uurimisse, mis seni on välja paistnud küll vette kirjutatud faktide poolest, aga see selleks. Kui see asi jõuab kunagi kohtusse, siis tahaksin näha süüdistuse esindaja nägu, kui tal seisab vastas Eesti ärieliit koos meie teenekaimate advokaatidega.

Tahaksin näha nende meediajuhtide nägu, kes on 5 päeva kütnud tuld kahtlustuste katla all ja õhutanud oma ajakirjanikke, vabandage mind, ajama lihtsalt jama. Kuni selleni, et Postimees 25. septembril kirjutas, nagu oleks Savisaar loonud oma staabi haiglapalatisse. Ometi oli ta ju selleks hetkeks juba infarktieelses seisundis ootamas sondeerimist. Raul Rebane aga kirjutas Postimehes: „Tallinna Televisioon peab Savisaart ainsaks korralikuks poliitikuks praeguses Eestis ja asendamatuks“, nimetades seda heroiseerimiseks. Selle nädala poliitilise võimu rünnakud teevad temast märtri ja ühtlasi sangari. Aga, nagu „Meedia keskpunktis“ ütlesin, ongi tagakiusajate eesmärk Savisaar psühholoogiliselt välja kurnata ja sisuliselt tappa.

Mis aga puutub füüsilisse korruptsiooni, mida Eesti poliitika grand old man’ile lootusetult juba aastakümneid on kaela määritud, siis ütles sellega seoses arvamusliider Janek Mäggi 24. septembri Äripäevas, et tegelikult emotsionaalne korruptsioon vohab Eestis hoopis kõige avalikumalt, ning selle korruptsiooni Meka on Toompeal. Või tuleks kõnelda poliitilisest korruptsioonist nagu võrdõigusvoliniku määramisel, kirjutab 26. septembri Eesti Päevalehes Krister Paris.

Jaga |