Au - väärikus - ustavus

Raivo J. Raave,      09. aprill 2003




Kui ma ütlesin tütrele, et kõige tähtsam on väärikus, siis küsis ta vastu, et kas see on enese väärtuslikuks pidamine. Ütlesin, et enese väärtuslikuks pidamine võib olla uhkus ja enese üliväärtuslikuks pidamine suurusehullus, kuid oma au väärtuslikuks pidamine annab väärikuse.
"Minu meelest on väärikus sisemine, kuid au väline," ütles seepeale tütar.

Küsimus jäi mind vaevama. Edevus on tõesti välise au tagaajamine, kuid väärikus on sisemine kindlus. Minule seostub väärikus sirgeselgsuse ja aristokraatlike maneeridega.

Väärikus on kõrgem elust

Point d´honneur ehk auküsimus pole ainult mure teiste arvamuse pärast. Auküsimus on ustavus teatud väärtustele, mida inimene peab kõrgemaks elust siin ja praegu. Sageli on need traditsioonilised ja religioossed ning kasti või ühiskonnakihi väärtused.
Mäletan Viljandist üht mustlasperekonda - nad olid väärikad, kuigi varastasid. Ausus ei olnud lihtsalt nende koodeksis. Võib-olla olid nad omade vahel ausad. Nagu vargakoodeks.
Vaevalt, et tänapäeval leidub sellist isa kui roomlane Virginius, kes torkas pistoda tütre südamesse, et vältida selle häbistamist. Vaevalt mõistame täna, miks keisri tapmiskatse eest surmamõistetud Lacomte oli pahur, et ei saanud enne hukkamist habet ajada ja pidi rahva ette ilmuma ebakorralikus riietuses. See riivas nende väärikust ehk väärtusi, mis olid kõrgemad elust.
Väärikus ei taha tingimata meeldida. Ei taha tingimata kõigi meele järele olla. Väärikuse võtmesõna on "ei".
Väärikuse nurgakiviks on surmakartuse puudumine. Surma palge ees on kõik äraostetav ja müüdav, paitsi surmapõlgus. Surmapõlgus teeb vahet ja on tegelikult tõelise väärikuse kullaprooviks.
"Au on tähtsam elust" ei olnud üksnes paraadloosung või liialdus, vaid väärikuse olemuse kokkuvõte, kusjuures au koosnes neist väärtustest, mida lokaalsest elust väärtuslikumaks peeti.

Ustavus on üle kõige

Kui traditsioonilises ühiskonnas olid au ja hea nimi rahast kõrgemal, siis tänapäeval annab raha nii au kui hea nime. Kui ei anna, siis pole raha piisav või ei taheta seda piisavalt välja anda. Bergmannil sai raha otsa ja Preatoni ei tahtnud seda piisavalt välja anda. Kapitalile annab väärikuseproovi just filantroopia.
Kui vanasti ei saanud kadunud au taastada, siis nüüdisühiskonnas on reputatsioon suure raha läbi taastatav. Teatud seiklused, protsessid ja raskused lisavad tänase rahamehe renomeele vaid romantilist sära.
Ausus pole voorus. Ausus on eeldatav omadus. Aus tähendab tänapäeval - ei midagi erilist. On isegi negatiivne, sest korporatsioonis on truudus alati tähtsam kui ausus. Liigne ausus võib takistusekski olla.
Korporatsioonis peavad ausad olema vaid ausõnad.
Aus mees on tavaline. Aumees eriline. Aumees on aga ustav teatud väärtustele - näiteks parteilistele. Lojaalsus ja ustavus on positiivsed, sest need teevad inimese kasutuskõlbuliseks.
Väärikust on määratletud ka kui ustavust just omaloodud väärtustele. Ja olgu need isetehtud väärtused nii lollid kui tahes - määrang on täiesti eksistentsiaalne.

Inimese au pole inimese meelevallas

Nüüdismaailma au ei sõltu aususest, isegi mitte sellest, mis või kes inimene on, vaid sellest, mis ta näib olevat. Cicero võis ju öelda, et paitsi kasu ei tasu hea nime pärast sõrmegi liigutada.
Tänapäeval on aga hea paiste just see, mis kõige tähtsam. Müüb imago, mitte inimene. Valitakse imago, mitte inimene.
Meie au on ustavus - kelle vööpandlale see oligi kirjutatud? Täna võiks kirjutada: meie au on arvamus. Inimese au pole kunagi nii vähe sõltunud temast endast.

Väärikus on aga kunst kanda mistahes immitsat kui aukrooni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)