Oi kui hea on olla haritud, koolitatud ja elukogenud kodanik!

Kõik oleks ilus, kui mälu ei tuhmistuks. Minu generatsioon on õnnelikus, kuid haruldases olukorras: elasime totalitaarrežiimis, elasime sotsialismis, ehitasime kommunismi, olime dissidendid. Eluga riskides hoidsime ja viisime edasi eestlust ning oma rahvuskultuuri, ka siis, kui olime pioneerid ja komnoored.

Oli Nõukogude elu

Väga kihvte üritusi tehti pioneeridele ja komsomolile! Kes seda juttu isakesest Leninist  tõsiselt võttis, aga üritused olid head. Ei koonerdatud, kõik olid söönud-joonud ja riided olid seljas.

Igaüks ajas oma Eesti asja. Mäletan, võitsin õpilasmaleva  laulukonkursil kolm aastat järjest kodumaateemalise (laul pidi jutustama suurest N. Liidust) laulukonkursi lauluga „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...". Meid ajas miilits taga, pidime osavad olema, et mitte  kinnipidamiskohta sattuda - olid ju Sindi ja Puiatu eriinternaatkoolid riigi poolt hästi rahastatud noortevanglad.

Sporti tehti täie auruga (mängisin Eesti koondises käsipalli). Varustus ja treeninglaagrid olid tasuta; muusikakool (mängisin Eesti noorte puhkpilliorkestris -- esimese puldi trompet), kunstikoolid jne samuti tasuta. Ole meheks, õpi ja harjuta! N. Liit kasvatas endale poistest sõdureid ja tüdrukutest meditsiiniõdesid.

Mina  kasutasin kõik selle süsteemi võimalused ära. Kui juhtusid EW-meelsust näitama ja seda märgati, siiski ei karistatud. Taga ei kiusatud, sinus nähti tulevikku.

Kui sa olid terve elu N. Liidu heaks rüganud, said teenitult puhkusele. Pension oli garanteeritud, tabelites fikseeritud ja seda ei saanud muuta. Olid ka võimsad eripensionid töötajatele kaevandustes, põhjapiirkondades jt ohtlikes kohtades. Oli muidugi ka „normaalne", et väga paljud eripensionini ei elanud. Nii eripensioni saajad kui ka vanaduspensionärid said varajases eas pensionile minekut nautida.

Ei tahagi rääkida ametiühingutele kuulunud sanatooriumide ja lastelaagrite võrgustikust, kus sai puhata ja taastuda minimaalse raha eest.

Et saada kellekski, tuli hullupööra vaeva näha. Näiteks välja mõelda variandid, et pärast keskkooli mitte sõjaväkke minna. See võis tähendada noorsõduri Hiina piiri äärde tapmiseks saatmist, Afganistanis suure N. Liidu ideaalide kaitsmist (seda söödeti rahvale ette. kui demokraatia ja sotsialismiideede eest seismist) ning muud kahurilihaks tegemist, aga ka Kesk-Aasias „rahvaste sõpruse" harjutamist või mõnda teist väga „tervislikku" kohta. Selline stsenaarium ootas enamikku Baltimaade noormehi.

Et mitte sinna saadetud saada, pidi end eriliselt näitama oma mõtestatud tööga, mida ei saanud mingi KGB kantpea defineerida riigivastase tegevusena.

Minust sai Tartu Riikliku Ülikooli keemiaüliõpilane. Miks? Aga seepärast, et reaalained huvitasid ja et selles ülikoolis oli sõjalise kateeder ja anti motoriseeritud jalaväe ohvitseri väljaõpe nagu kõrgemates sõjakoolides. Kõige tähtsam, see sõjalise kateeder vabastas sõjaväest, aga andis pärast ülikooli lõpetamist ja õppekogunemise läbimist reservohvitseri auastme. Juhusliku surmasaamise totalitaarrežiimi kasuks ma sellega peaaegu välistasin.

Pugemine ja lipitsemine ei olnud edu pant. Lipitsevaid seltsimehi nõukaajal ei sallitud, aga praegu lähevad nad hästi kaubaks. Odav ja ajutine kaup, mis pärast tarvitamist minema visatakse.

Aruka tegijana ja näiliselt „Nõukogude Eesti asja" mootorina olid sa au sees. Said juhikandidaadiks/ohvitseriks. Neid juba hakati hoidma. Sellist seltskonda nimetati partei reserviks. Ma ise ei ole kommunistlikusse parteisse kuulunud.

Lihtinimene oli sunniviisiliselt tööga kindlustatud.

Homondus oli kriminaalkuritegu ja selle eest karistati. Neist ei olnud riigile kasu: ei andnud järglasi ega osanud sõdurid olla. Homod mõjuvad lahingumoraalile ju laastavalt.

Lastetus oli keelatud. Said 18 aastat täis, hakkasid päevapealt maksma maksu riigile seni, kuni seaduslikke lapsi ei olnud. Nimetasime seda „tillimaksuks". See oli selleks, et totalitaarriik saaks kindla inimressursi ja järjepidevuse.

Narkomaania oli tabu, nad lihtsalt isoleeriti ühiskonnast. Viina jõid kõik, aga kui pruukimine hakkas tööd segama, saadeti luuser sundravile. Ja see ei olnud naljakas koht.

Varastasid peaaegu kõik nomenklatuuri liikmed ja ametnikud, kuid kui jäid riigivara riisumisega vahele, oli see sinu elu lõpp - nii otseses (kui riisutud summa oli 1 miljon rubla ja rohkem, oli kohtuotsuseks mahalaskmine, ja asi mutt) kui ka ülekantud tähenduses.

Siin toodud äärmiselt lühikesest ja pealiskaudsest mälestuskildudest kokku pandud kirjeldusest jääb kõlama põhiasi: tehti kõik, et inimressurss jääks plussi ja kasvaks haritud ning füüsiliselt terve kommunismiehitaja.

On Eesti elu

Milleks ma eelnenut rääkisin? Kandkem need mõttekillud üle tänapäeva Eestisse. Kohad, kus totalitaarühiskonnas töötati riigi absoluutsel toetusel, on nüüd Eestis kärbitud ja määratud hinguseleminekule. Räägitakse mingist MaSu-st, mida ma mujal Euroopas käies lihtinimeste hulgas ei näe ega kuule. Eesti nomenklatuur on suutnud selle enamikule eestimaalastest  usutavaks muuta. Tegelikult on MaSu riigitegelastele väga kasumlik ÄRIPROJEKT, mis iseenesest päästerõngana neile kaela kukkus, tagades neile ja nende partneritele jätkuvalt ulmekasumid (praegused nööritõmbajad Toompeal on enamasti harjunud aastakümneid teiste turjal liugu laskma).

Totalitaarühiskonnas lepitamatud (ja seda õigustatult!) pahed on nüüd au sees ja igati normaalsed nähtused.

Ah et meil pole vanglaid ning kriminaalide ülalpidamine on kulukas ja minister Langi soovitusel laseme nad turvakiipidega varustatult vabadusse?! Kuule, Lang, kas Sul oli nõukaajal mingi foobia vahelejäämise ja karistuse ees, või tahad purjus peaga autot juhtida?? Sinu seadused on nii naljakad lugeda, et pisar tuleb silma. Võtke eeskuju araabia maadest: pätt auku, rest peale, hädapärane vesi ja tükk musta leiba... Sellist karistust praktiseerib Eesti valitsus oma kodanikele ju iga päev. Selline olukord on ju MEIE EESTI töötutel ja kodututel juba aastaid. Ning lõppu pole näha.

Enne käidi Eestile raha saamiseks Moskvas seltsimeeste kintsu kaapimas, nüüd Euroopa Liidu härrade juures. Mis vahet seal on?! Ilma lobby'ta  ja valeandmete esitamiseta endiselt hakkama ei saa.

Räägitakse MEIE SÕJAST Afganistanis...  Kas need riigid, kes sealt oma väed ära tõid, on siis vähem eurooplased ja väärivad vähem lugupidamist? Kas nende taevast on kadunud NATO õnnistav ja kaitsev kilp? Vastupidi, nad armastavad ja hoiavad oma kodanikkonda ega näe põhjust orjana küürutamiseks. Meil on ikka sügavalt arenenud pärisorjakompleks.

Minu põhimure - haridus

Koolijuhina julgen väita, et meie haridusminister Lukasel on eluks ettevalmistav etapp läbimata või ta läbis selle „tahvlilapina". Ta on lasknud Eesti koolid jõuda olukorrani, kus õpetaja saab mitmeid kordi vähem palka kui nõukaajal - aga me oleme olnud ju iseenda tee määrajad tervelt 20 aastat! Me ei saa oma praegust koolivõrku võrrelda isegi 1994/95. aasta omaga. Meie haridusprogrammi kopeeris 1994/95 peaaegu täielikult Soome riik ja töötas selle järgi edasi... Teame, millisel tasemel on praegu Soome noorte asend Euroopa haridusruumis.

Lukas, ütle rahvale tõtt, et Sa ise, olles Mart Laari valitsuses haridusminister (esimest korda) kuulutasid kogu haridussüsteemi senise ülesehituse taasiseseisvunud Eestile kõlbmatuks ja lasid põhimõtteliselt mitmeks aastaks Eesti haridussüsteemi isevooluteed. Sa oled kõige vingem eestlane! Koolid, kus töötasid tules karastunud EESTI ÕPETAJAD, jäid alles; õpetajad ei läinud äridesse, arendasid koole oma äranägemist mööda edasi. Ei taha rääkida, milliste vahendite eest seda tehti ja kuidas neid vahendeid hangiti. Olen tolle perioodi koolijuhina Sinu „oskusliku juhtimise" all koos oma kooliga üle elanud.

Nüüd tuled Sina rääkima meile, et lõpuks on uus õppekava kaante vahele saadud ja Eesti koole ootavat võidukäik. Sulle vaatavad vastu vaevatud õpetajad, kes ei usu ühtki Su sõna, kohutavates võlgades vaevlevad remonditud koolid, mis on Sinu kontori poolt ette valmistatud erastamiseks (võlgasid ei jõua ju varsti enam maksta).

Võidukäik on Eesti koolides kogu aeg olnud, kuid see ei ole Sinu teene. Sina püüdsid eesti koolid kaotada ja eestluse hävitaja Sa ka oled. Ühte inimest ma tean, kes Sinu juttu, ka lubadusi, usub - Sa pead teda otsima peeglist.

Loo moraal

Ma ei taha mingil juhul nõukaaega tagasi. Olen õnnelik, et minu elus oli hetk, kus seisin koos oma õpilaste ja kaasvõitlejatega Tartu maanteel inimvaibana, tõkestades Vene soomukitele teed Tallinnasse.

Karje hinges muutub varsti väljakannatamatuks. Mulle kohe ei istu see negatiivkujutises nõukaaeg, mille praegune valitsusliit meile on korraldanud. Nimetatagu seda kuidas iganes, aga minuealistele on see kõik liigagi tuttav.

MÄRT SULTS, Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor, Tallinna linnavolikogu liige, Põhja-Tallinna halduskogu esimees

Jaga |