Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kuhu on kadunud Artur Talvik?

KESKNÄDAL,      13. september 2017

Kui Eestimaa esimene, eksiilis olev Torgu kuningas Kirill I veedab päevi Tõstamaal saunas arvuti taga ja kirjutab uurimust eestlaste muinasajaloost, siis tulemas on juba vist ka uus Eestimaa kuningas. Nimelt pürgib endiselt kultuurirahva kuningaks Vabaerakonna esimees Artur Talvik, kes viimasel ajal on kuidagi varju jäänud.

 

Kui Kirill Teiter läks miilitsamajast diplomaadiks õppima, siis teine võmm, too küll Venemaalt, läks parema meelega Vissarioni-nimeliseks Siberi jumalaks.

Kuningas Kirillil oli ikka korralik kuningakroon ja niipalju võimu, et annetas Vene vägedele medali "Eestimaa vabastamise eest". Kirilli kuningriik ei püsinud kaua. Süüdi olid nende nõrgad naljamehed, kes jätsid rojalist-riiklastest kerglase mulje, mis varjutas nende tõsist tööd nii parlamendis kui ka komisjonides. Aga tookord, 1990-ndatel oli neil mingi hetk 7,12-protsendine toetus ja nad said 8 parlamendikohta.

 

Nüüd, aastaid hiljem, on tekkinud uusaadel, ning jällegi kultuurse taustaga ja kultuuriinimeste häältega Riigikogus, nimeks Vabaerakond. Pole kultuurirahvas ise kunagi rikas olnud, ja seepärast langetigi 2015. aasta Riigikogu valimistel Vabaerakonna hüüdlause lõksu.

"Vähendame riigi rahalist toetust erakondadele vähemalt poole võrra" – tõotas Vabaerakond. Muidugi on tavainimesed kadedad selle raha peale, mis parteidele makstakse, ning selle loosungiga mindi kaasa. Ja ennäe! võidetigi Vabaerakonnale kaheksa hästimakstud istekohta Riigikogus.

 

Aga on üks „aga“. Vabaerakonnas mindi omavahel hiljem kaklema ja otsustati leida erakonnale uus juht. Selleks kutsuti väljastpoolt tubli kultuurlane Artur Talvik asju parandama.

Kuna erakonnas on mitu näitelava-kogemustega inimest, Talvik ise veel ka endine nukunäitleja, siis polnud kriitika nende suhtes eriti leebe: Ero Liiviku hinnangul osutab Vabaerakonna algataja Andres Herkel küll probleemidele, kuid sellistele, mis pole mitte põhjus, vaid tagajärg; Eugen Vegese sõnul ei orienteeru aga asjaosalised esindusdemokraatia sisus.  Vilja Kiisler märkis oma Äripäeva-artiklis „Talviku tardumine“ järgmist: „Pärast seda, kui Artur Talvikust sai Vabaerakonna esimees, pole temast enam midagi kuulda. See on kurb, sest formaalselt Vabaerakonda mitte kuuluv Talvik rikastas Eesti poliitilist maastikku viisil, millest aina ümmargusemaks, üheülbalisemaks ja üüratumalt igavaks muutunud poliitkultuuris oli ja on valusalt puudu.“


Siiamaani pole Vabaerakond ühtegi kaalukat ettepanekut Riigikogus teinud ega ka mingeid probleemide lahendusi pakkunud. Mitme aasta jooksul pärast loomist ei ole suudetud endale, ammugi avalikkusele selgeks teha, milline on Vabaerakonna tegelik maailmavaade. 
Parteijuht on vaid oma edevust ja kirevat peakatet sisutühjades teleintervjuudes näitamas käinud.

 

Mida siis teha? Kõige lihtsam on olla jutupaunik, ja seda rohkem teiste selja taga ja nende kulul. Asuti sõbralikku "lähisuhtesse" EKRE-sse kuuluva ärimees Siim Pohlaku Kesk-Eesti Tre taskuhäälinguga. Iseasi, palju neil paiksetel hääletorudel seda kuulajaskonda on, sest rahvas on väsinud EKRE vihakõnedest.

 

Kohalikele valimistele partei nimekirjaga Vabaerakonnas ei juleta minna, sest ollakse valimiskünnise piiri lähedale langenud. Lubatakse oma liikmetel selle asemel lahkelt esineda valimisliitudes. Kas kardetakse oma poliitilise tuimuse tõttu suurt kaotust või ollakse hoopis kavalad rebased ja hoitakse raha järgmiste Riigikogu valimiste propagandaks oma juhile?

Üks on aga selgeks saanud: selles erakonnas tahab saada enda kätte veelgi suuremat võimu tulevane kultuurirahva kuningas Artur Talvik. Ainult et siis peab ta oma tänase odava mütsikese kuldkrooni vastu vahetama. Muidu lihtrahvas teda küll valimistel ei usu …

 

Kesknädal



Viimati muudetud: 13.09.2017
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail