Kuhu lähed, Eesti kriminoloogia?

LEMBIT AUVÄÄRT,      04. juuni 2003


Empiirilised tähelepanekud näitavad, et meie õiguskaitseorganid on kasvanud pimeda kassipoja põhimõttel (katse ja eksimuse meetodil) hoolimata kontseptsiooni puudumisest edukalt igasuguseid hiiri püüdvaks kassiks.

Eesti sotsiaalteaduses ei ole just palju kriminoloogiaalaseid monograafiaid. Nüüd aga korraga kohe kaks - Eduard Raska "Kriminoloogia. Sissejuhatus ainesse" ja kollektiivne monograafia "Kuritegevus Eestis 1991- 2001". Esimene töö on kirjutatud Tartu Ülikooli Õigusinstituudis, teine TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudis ning EV Justiitsministeeriumis. Et Eduard Raska monograafiale viitasime oma eelmises kirjutuses (KN, Meeleparanduse aeg ,21. mai 2003), siis seekord veidi teisest. "Kuritegevus Eestis" kujutab endast kollektiivset monograafiat, mille autoriteks on TPÜ RAS-i teadustöötajad Jüri Saar, Anna Markina ja Aet Annist, siseministeeriumi sisejulgeoleku osakonna nõunik Andri Ahven ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dotsent Jaan Ginter. Kollektiivse monograafia eessõna on kirjutanud Märt Rask.

Kurjategijaiks muututakse sotsialiseerumise käigus

Kuna eessõna annab suuna kogu raamatu mõistmiseks, siis paar katkendit sellest.
"Usun ja loodan," kirjutas tollane justiitsminister, "et seaduskuulekaid inimesi sünnib iga päev juurde. Positiivse mõttelaadi kinnistumine ei saa toimuda üleöö, see võtab veel aastakümneid." Kas võib sellest järeldada, et minister propageeris sünnipäraste seaduskuulekate ja järelikult sünnipäraste kurjategijate teooriat? Siiski arvab allakirjutanu, et seaduskuulekaks ega kurjategijaks ei sünnita, vaid neiks muututakse sotsialiseerumise käigus. Kas tsitaadi teisest lausest võib välja lugeda, et kuritegevuse põhjuseks on sotsiaalsed (loe: sotsialistlikud) igandid? Et aastakümnete möödudes need igandid likvideeritakse ning kuritegevus kaob iseenesest? Seda lähenemist kasutati Nõukogude Liidus kogu selle eksisteerimise jooksul. Seal peeti kuritegevuse põhjuseks kapitalistlikke igandeid, mille likvideerimisel kadunuks ka kuritegevus. Kurb on, et kuritegevuse kui sotsiaalse nähtuse mõistmisel ei olda meil praegu jõutud sotsialismi algaastate kontseptsioonist kaugemale. Just sellele teoreetilisele kontseptsioonile on üles ehitatud Eesti Vabariigi "Kuritegude ennetamise riiklik strateegia aastani 2005".

Me ei tea, miks inimesi vangi paneme

Ja veel üks katkend sellest leheküljepikkusest sissejuhatusest: "Parlament kavatseb esmakordselt sel sügisel (mõeldud on eelmise aasta sügist) arutada riiklikult tähtsa küsimusena järgmise 15 aasta karistuspoliitikat." Minister tunnistas avameelselt, et siiani meil ei ole karistuspoliitika kontseptsiooni. Ehitame uusi vanglaid, mis peagi muutuvad ülerahvastatuks, kuid me ei tea, miks me inimesi vangi paneme.
Järgmised 300 lehekülge kinnitavad veelgi seda esmamuljet. Esitatud on hulgaliselt statistikat nii arvudes kui ka diagrammides. Tekst aga kirjeldab nähtumust ega püüagi jõuda kuritegevuse kui sotsiaalse fenomeni seesmise struktuuri ja põhjusteni.
Raamatus "Kuritegevus Eestis" tuuakse sündmuste statistika ja sellisena on see monograafia tänuväärne materjal tudengitele kursuse-, diplomi- ja bakalaureusetööde kirjutamisel.
Üks kollektiivse monograafia autoreid - Jüri Saar - kaitses edukalt 23.05.03 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nõukogu ees doktoriväitekirja teemal "Õigusvastane käitumine alaealisena ja kriminaalsed karjäärid (Eesti 1985-1999 longituuduurimuse andmetel)". Väitekirjas jätkati monograafia esituslaadi. Autor oli uurinud alaealisi õigusrikkujaid 15 aasta jooksul Eestis. Uuring ise on kahtlemata Eestis ja mitte ainult Eestis unikaalne. Kahjuks aga ka väitekirjas jäädi puhtal kujul kirjeldavale tasemele ja mingeid järeldusi ja ettepanekuid karistusekontseptsioonis ei püütudki teha. Loodame, et autor teeb neid hiljem ja õnnitleme teda eduka kaitsmise puhul ning soovime talle jõudu kogutud empiirika süvaanalüüsiks.

10-aastase karistuspoliitika arengu lühikokkuvõte

Vabariigi arengu algaastail domineeris poliitiline loosung Plats puhtaks. Selle realiseerimisel õiguskaitse valdkonnas löödi plats puhtaks spetsialistidest ja sellel puhtal platsil hakkasid peremehetsema kuritegelikud grupeeringud. Oluline oli, mis värvi on kass, mitte see, kas ta ka hiiri püüab.
Teisel etapil, nn Märt Raski etapil asendati kriminaalpoliitika põhimõtteliste küsimuste lahendamine teadusetaolise targutamisega (t-kuubis süsteem).
Respublikaanide nulltolerantsi loosung on puhta platsi uus variant. Kui isamaalased oma vastaste represseerimisel lähtusid eelkõige poliitilisest minevikust, siis respublikaanidel asendub poliitiline motivatsioon puhtjuriidilisega. Kuid mõlemal juhul on puhtal platsil omade hulgas erandid, kellele on lubatud ka see, mis teistele on keelatud. Ühed tulistavad vastaste pilte, teised on ohtlikud kodumaa teedel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)