Riigijuhid võivad riiki häbistada nii vana kui ka uue lipu all

RAIVO UUKKIVI,      12. detsember 2001


Juba mõnda aega käib äge väitlus Eesti kui riigi mainekujunduse üle. Valitsuse pressiesindaja Kaarel Tarand algatas ka riigisümboolika väljavahetamise teema. Kuigi Kesknädal peab kogu seda kära vaid riikluse põhiprobleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, on igal kodanikul õigus oma arvamust avaldada. Järgnev lugu päädib arvamusega, et maine loovad kõigepealt riigijuhid iseoma väljanägemise ja käitumisega.

Kaarel Tarandi jutt sarnaselt viimase aja "brandi" teemaga on üks korralik vee sogaseks ajamine. Rauda tuleb ikka kuumalt taguda ning mitmelt küljelt korraga, sest nii võib sillutada ning kindlustada teed, rajamaks riigieelarvesse rida nimega "mainekujundus". Sellele reale kantavate miljonite saatust on lihtne põhjendada, kuid raske kontrollida.
Niisiis härra Tarand ja riigisümboolika.

Ei ole nõus lippu vahetama

Kuid põhiteemaga ehk lipuvahetusega ei saa kohe mitte kuidagi nõustuda.
Olen nõus, et Estonia on mittemidagiütlev ning laevakatastroofiga seoses rohkem tuntud kui riiginimena. Estland on tunduvalt parem. Olen ka nõus, et hümniks sobib Koidula-Ernesaksa looming paremini kui soome hümn. Ka võib väidelda lõvide üle, kuigi mulle isiklikult nad meie vapi koosseisus väga meeldivad.
Ei ole ma nõus mingil juhul aga lipu vahetusega. Arvan, et ridamisi toodud argumendid lipuvahetuseks ei ole veenvad, mõni räägib aga hoopis tänase lipu poolt. Esimese väitena räägib Tarand mingist burshilaenust (bursh on üliõpilaskorporatsiooni liige, usun, et autor mõtles selle laenu all ikkagi laenuandjana üliõpilaskorporatsiooni, mitte selle liiget?). Ristilipu kasutusele võtmine oleks samuti idee laenamine, kuid seekord mitte saksa-, vaid põhjamaise idee.

Kas ristilipp saab rahvale pühaks?

Tarand on teraselt maininud, et juba 1922. a Riigikogus olid vaidlused ja pakuti välja erinevaid variante, kuid võitis just tänane lipp. Kas noorele Tarandile tundub toonane otsus vale või kas tema arust võiks/peaks iga Riigikogu hakkama lippu/sümboolikat vahetama? Kas toonase Riigikogu otsuse järgimine on toetuseks meie omariikluse järjepidevusele või valime, mida sellest ajast üle võtta, mida mitte?
Ka ütleb artikli autor, et tänane trikoloor ei ole kogu rahva lipuks saanud. Millele toetudes ta julgeb väita, et ristlipp selleks saab? Kas mõne aasta pärast sama autori sulest mõnes vabandavas artiklis võime lugeda, et Eestis ei saagi rääkida kogu rahva lipust, kuna sellel maal (Estonia, Estland, Eesti, Viro jne) elab niipalju erinevaid rahvusi, kel igaühel on omad soovid ja rahvuslikud eelistused.

Pensionäridel pole uute lippude jaoks raha

Tarandi jutust, nagu lipuvahetusega mingeid kulutusi ei kaasne, võib välja lugeda, nagu oleks ta mõne lipuvabriku palgal. Või siis valitsuse pressiesindaja ei tea, kui palju on Eestis hooneid, millele seadusejärgselt (14 lipupäeva + erakorralised) tuleb heisata riigilipp. Samuti ei pruugi ta oma ametikohal teada, kui paljudes majades elavad pensionärid või töötud, kel on oma väheste sissetulekutega muudki peale hakata kui uusi lippe osta.
Lipujutu lõpetuseks tahan öelda, et artiklis kirjeldatud itaalia suusasõber, nähes Belmondo ees võitmas eestlast, kelle kohal ripub autasustamisel artiklis näidatud lipp, peab meid paremal juhul mõneks iseseisvaks Soome (Finlandia) provintsiks.

Maine haihtub, kui on kallis ülikond, aga püksiauk lahti

Olen sügavalt veendunud, et võime oma mainekujunduse kampaaniasse
investeerida miljoneid, kuid seni, kuni meid esindavad maailmas riigitegelased, kelle välimus sarnaneb tänase peaministri ning mõne teisegi valitsuseliikme välimusega, on raha asjata raisatud.
Siinkohal ei soovi ma kuidagi hinnata eelpool nimetatud persoonidele looduse poolt antut, vaid rõhutaksin selle loodusliku materjali töötlemist. Näiteks ei ole ju tähtis, kui kallist kangast on tehtud kellegi riietus, vaid kuidas ta tehtud on. Kott jääb kotiks materjalist olenemata. Materjalist sõltub ainult, kas see kott on kortsus või ei, ja meie omadel ta tihti on kortsus. Kallis ülikond ei korva valla olevat püksiauku. Samuti peaks üle vaatama nii mõnegi soengu, habeme jne.
Niisiis tuleks mainekujundamisel esimeseks ülesandeks võtta meid rahvusvahelisel tasandil esindavate persoonide käitumise, toitumise, riietumise jmt kultuuri edendamise, et eestimaalastele ei tehtaks häbi olgu tänase või mõne muu lipu all!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)