Külaskäik Iirimaale pani sügavalt mõtlema

Ei see algus ka seal võõral maal polnud lihtne, sest kirjateel lubatud amet ees ei oodanud. Peteti. Tuli käia ukselt uksele ja tööd otsida. Kahjuks ka keelt ei osanud. Aga sai hakkama. Esialgu lihtsamad ametid, ja siis ikka edasi.

Tänaseks on ostetud oma majaosa. Lapsed on samuti Iirimaal ja omaette enda elamispinnal. Kõigil on tööd ja leib on laual. Peres on juba mitmes auto. Saadavad Eestisse kõigile sõpradele-sugulastele jõulupakke ja võtavad neid kallite külalistena Iirimaal vastu.

Külastavad igal aastal korraks kodumaad ja võimaldavad endale perepuhkuse kusagil soojal maal. Lapsed on perelisaks juba ka ilmale toonud Iiri kodaniku, kes räägib kahes keeles ja käib kohalikus lasteaias.

Sõbralikkus on nakkav

Meie reisi sihtkohaks oli Wexford. Linna asutasid muistsed viikingid.Nad nimetasid seda Veisafjǫrðr, mis tähendab "sisselaske mudaväljad". Jah, Iirimaa oli tuntud kui agraarmaa.

1973. aastal astus Iirimaa Euroopa Majandusühenduse (Euroopa Liit) liikmeks,ja sealtpeale ka hiilgav edasine areng. Teel Dublini lennujaamast Wexfordi ei kohanud ühtki lagunenud maja või ehitist. Kõikjal lattaiad ja lõigatud hekid piiritlemas omandit.

Enne kohalejõudmist sai kostitajate soovil põigatud vanimasse Iiri pubisse „Johnnie Fox’s“, kus kuulsate külaliste seinal ilutses ka meie endise riigipea pilt. Üldiselt on see meelelahutuskoht turismimarsruutide lahutamatu osa. Iirimaal makstakse palka igal neljapäeval ja neil on tavapärane veeta nädalavahetus pubis.

Esialgu tuli olla ootebaaris, alles hiljem vabanes üks laud. Rahvast oli palju ja orkester mängis mõnusat iiri muusikat.

Üllatav on see, et enamik külastajaid olid autodega. Tarbiti õlut ja söödi ka peale. Oh, kus oleks siin meie politseil tööd riigikassa täitmisel!

Imelik, et Euroopa Liidus on nii erinevad alkoholi jääknähtude piirmäärad, millega lubatakse rooli taha istuda! Toon mõned näited: Leedu, Soome, Holland, Portugal, Sloveenia – 0,5 promilli; Iirimaa, Luksemburg, Suurbritannia – 0,8 promilli.

Iirlased on rõõmus rahvas. Seda näed igal sammul nii suhtumisest üksteisesse kui ka loodusesse. Kõikjal rahu ja eriline viisakus. Meelde jäävad hooldatud looduspargid ja muistised. Ei keegi kõnni sinust tuimalt mööda, vaid tervitavad: Hello! Algul oli see küll väga võõrastav, aga üsna varsti võtsid selle omaks ja hüüdsid juba ise: Hello! Viisakus on nakkav!

Iirimaal veedetud nädala jooksul jäid silma suured lambakarjad, ilmestamas ilusat ja hooldatud loodust; vanad lossid, mis kõik külalistele avatud (lubati sisse ka pärast tööpäeva!) ja see Atlandi ookean, kust kunagi purjetas Ameerikasse president John Kennedy iirlasest vaarisa. Tänaseks on Waterfordi pandud John Kennedy elusuuruses pronkskuju ja ajalooline purjekas koduvette tagasi toodud; seda külastatakse kui muuseumi.

Kolm kõige kuulsamat Iirimaa sümbolit: rohelineristikhein,harfjakeldi rist.

Iirimaal puudub hirm homse ees

Aga ikkagi, miks on Iirimaa rahvas nii soe ja sõbralik? Sain teada, et neil puudub hirm homse ees. Eriti töötuse puhul, sest abiraha kindlustab inimväärse elamise.

Nüüd aga pensionist, mille saamise iga algab 65-aastaselt, aga päästjatel ja politseinikel 55. eluaasta saabudes. Kui oled tööstaažita, saad 188 €urot nädalas + tasuta transport Iirimaa piires; välja arvatud takso. Kui oled 10 aastat töötanud, siis saad 246 € nädalas, ja nii edasi kasvavalt – tööaastate järgi. Pensionärile lisandub veel teisigi soodustusi: näiteks võid aastas Iiri hotellides tasuta ööbida nädala, mida saab veelgi pikendada, sest iga kolmas öö hotellis on tihti tasuta; siis validki sellise pakkumise! Küttetoetus riigis, kus praktiliselt polegi külma talve, on 20 €urot nädalas septembrist aprilli lõpuni. Siis veel lisaks lauatelefoni-toetus. Kraanivesi on kogu Iirimaal kõigile tasuta.

Ka Iirimaal jäädakse võlaorjusesse, kuid see ei tekita juurde kodutuid. Kohalikud omavalitsused annavad munitsipaalpinna, ja need pole kehvemad sellest kodust, kus meie peatusime. Enne jõule pandi 46 vaesuse piiril elavat peret Wexfordis uuele elamispinnale, kuna nad ei suutnud abirahadest oma liisinguid maksta.

Samas on üllatav, et Iirimaal on kaheksa pangapäeva, kus ei pea tööle minema – pank maksab nende päevade eest. Kui aga oled ikkagi need päevad ametis, saad kahekordset töötasu. Pankadel on ka eriboonuseid. Teatud aja korrektselt liisingut tasudes võid saada maksete vähendamise. Vastuvõtja-pere selle sai.

Poehindadest

Luksuskaubad on kallimad, näiteks kassitoit ja vein on 23-protsendise käibemaksuga, kuid samas karp vaarikaid ja speltajahust pirukas on hoopis 0% käibemaksuga! Tegemist on väiketootjaga, ja need on Iirimaal soosingus. Toidukaubad on üldjuhul maksustatud 13,5-protsendise käibemaksuga; ravimid ja raamatud üldse ilma käibemaksuta.

On ka meile tundmatuid makse, näiteks auto aastamaks ja kiirteemaks. Puudub pikk emapuhkus. Sellega on nad aga harjunud ja saavad ilusasti hakkama.

Niisugune ongi meie mõistes keskklassi elu. Tundub, et Iirimaa on palju võitnud tänu Euroopa Liidule.

Meie rahvas ei ole joodikrahvas!

Kodumaale jõudes üllatas kahe mehe, minister Jevgeni Ossinovski ja tippjurist Carri Ginteri vaidlus peavoolumeedias –minister soovib „alkoholisõjaga“ piirata Euroopa Liidu seadusi piiriüleses alkoholiveos.

„Mis puudutab plaani muuta EL-i reegleid, on teie pakutud juriidiline lahendus võimetu. EL-i direktiiv ütleb üksnes seda, et selles märgitud liitrid tuleb igal juhul lugeda omatarbeks kasutatuks. Riik võib oma seadustes selle omatarbe eelduse määrata kõrgemaks (aga mitte madalamaks),“ ütleb jurist ja selgitab: "Eestlased on ajaloos alati piiriüleseid hinnaerinevusi ära kasutanud. On täiesti moraalne käia naaberriigis hankimas neid asju, mis oma riigis on kallimad – või kallimaks aetud –, ja vastupidi.“

See kahe mehe vaidlus kogus tuure nii kommentaarides kui ka sotsiaalmeedias ja kahjuks minister ei saanud üldse poolthääli. Selle rumala mõttega kahjustab ta ka oma parteid.

Miks ta ei hooli keskklassi palkadest, korralikust tervishoiust ja laste vaesuse vähendamisest? Miks õiendab ebapädevalt seaduste kallal, millele tema hammas peale ei hakka?

Meie rahvas ei ole joodikrahvas. Alkohol on Eestis olnud aegadest aega toidulisand; rohkem just õlle näol. Ja ei tasu unustada ka Švejki hoiatust valitsustele – õllehinna tõstmise kohta!

Elu siin Maarjamaal on võrreldes Iirimaaga nagu öö ja päev. Meil on tänavapildis enamjaolt kurvad ja mornid näod. Aga inimnägu ongi rahva rahulolu parim peegel.

Kas poleks aeg teha kannapööre, jätta kõik kõrvaline ja mitteoluline sinnapaika ning meie strateegilise partneri eeskujul jõuliselt nõuda: “Eesti eelkõige! Estonian First!“?

AIVO OINA, vaatleja

Jaga |