Riik takistab omavalitsuste toimetulekut

ARVO SARAPUU,      27. veebruar 2008


Erakonnad peavad tunnistama, et alates Eesti riigi taasolemisest kuni praeguseni pole riigis jätkuvalt toimivat regionaalpoliitikat. Keskerakonna seadusemuudatuse, mis võimaldanuks kohalikul omavalitsusel täiendavalt rahastada lasteaedade ja koolide ehitamist ja kaasajastamist, veemajandusprojekte, kohalike teede remonti, haridus- ja kultuuritöötajate palgatõusu, ühistransporti jne ning leevendanuks järsu aktsiisitõusu mõjusid, lükkasid valitsuserakonnad kõhklemata tagasi.

Regionaalsete ümberkorralduste katseid tehti 1999., 2001. ja 2003. aastal. Toona koostati kavasid ja joonistati kaarte, vaieldi, mitu maakonda jääb ning kas need on omavalitsused või riigivõimu kantsid. Valdadele lubati liitumise eest suuri summasid.

Regionaalpoliitika on puudulik

Vaidlustest oli kasu kasvõi niipalju, et iga korraga astuti sammuke seisukohtade lähenemise poole. Eelmine regionaalminister Vallo Reimaa üritas minna uuele katsele, kuid ilmselt sai tema karjäärile saatuslikuks just omavalitsuste liiga tuntav toetus. Uus mees on oluliselt ettevaatlikum ja, nagu Riigikogu infotunnis hiljuti selgus, oma vastustes kaunis lakooniline.

Võiks ju küsida, et milleks meie valitsuste püüdlustes õhukese riigi poole üldse rääkida regionaalpoliitikast? Leian, et valitsejad peavad mõtlema tervele riigile ja hoolitsema, et ka nõrgemad piirkonnad suudaks sammu pidada.

Tehniliselt on mõistlik lahendused valmis mõelda juba 2009. aasta kohalikeks valimisteks. Põhimõttelisematest küsimusest tuleb otsustada, kas regioon on omavalitsuslik või riiklik. Olemuselt on regioon, näiteks maakond, omavalitsuslik. Miks mitte see seadustada? Siis saaks omavalitsusliite ka selgemini rahaliselt toetada.

Kunagi oli maakonnatasand puhvriks riigi ja omavalitsuste vahel. Maakond tasandas siis tihti mõnegi rumala mõttesähvatuse elluviimist. Täna tsentraliseerimistuhinas keskvõimu vastu omavalitsused üksi ei saa.

Keskvõim on jõudnud niikaugele, et väiksemate maakondade keskustest tõmmati välja suuremad riigiasutused. Nüüd kaovad valdadest juba postkontorid ja viimasedki metskonnad, kuid Eesti valitsusele läheb märksa rohkem korda Kosovo iseseisvus kui maaelu hääbumine omaenese riigis.

Iga ametkond reorganiseerib end nagu endale mugavam. Et kontrollida, on tarvis standardeid, mis kehtestavad, missugusel tasemel ja millise kvaliteediga teenust peavad riiklikud institutsioonid ühes või teises riigi otsas suutma tagada. Koordineerimine võiks olla regionaalministri ülesanne.

Valitsusel pole kõrvu

Maavalitsused on oma kunagise rolli minetanud. Selle asemel, et seadustada omavalitsusliitude roll maakonna elu korraldamisel, koormab keskvõim omavalitsusi üksnes riiklike kohustustega, mille täitmiseks ei anna vajalikku raha ning hoiab omavalitsusi jätkuvalt nõrkadena ja valitsuse tujudest sõltuvatena. Samuti on pealinnapoliitikud jätnud endale võimaluse pakkuda oma lemmikutele katuseraha.

Riigikorralduslikult tagatud rahastamisskeemita ei suuda valdav enamik omavalitsusi piisavalt rahastada lasteaedade ja koolide ehitamist või ajakohastamist, veemajandusprojekte, kohalike teede remonti, korrastada haridus- ja kultuuritöötajate palgasüsteemi, parandada ühistransporti jm.

Omavalitsusliidud on taotlenud, et omavalitsustele uue funktsiooni või ülesande lisamise eel viidaks ministeeriumi haldusalas läbi majandusanalüüs ning lisanduvate ülesannete täitmiseks vajalike vahendite hindamine ja lisamine kohalike omavalitsuste tulubaasi.

Valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu iga-aastase eelarveläbirääkimiste lõpp-protokolli ühe lähtealusena on fikseeritud omavalitsustele stabiilse, seadustel põhineva tulubaasi kindlustamine, mis tagab neile riigi poolt pandud ülesannete täitmiseks vajalikud tulud, võimaldab teha kohalikuks arenguks vajalikke investeeringuid ning tagab omavalitsuste jätkusuutliku arengu.

Mullu 19. septembril allkirjastatud läbirääkimiste lõpp-protokolli kohaselt soovisid omavalitsusliidud eelarvetesse laekuva üksikisiku tulumaksu osa suurendamist minimaalselt ühe protsendipunkti võrra ehk 12,9 protsendini, ent valitsuskomisjon viskas selle ettepaneku üle parda. Samuti ei pidanud valitsuskoalitsioon vajalikuks suurendada kohalike omavalitsuste tasandusfondi, mis jäeti mullusele tasemele.

Omavalitsus ei pea kerjama

Muudatus olnuks vajalik, et suurendada eelarvelisi vahendeid aktsiiside tõusuga tekkivate lisakulude katmiseks. Samaaegselt kohalikule omavalitsusele laekuva tulumaksu suurenemisega tuleb iga-aastases riigieelarves proportsionaalselt suurendada tasandusfondi.

Endise proportsiooni püsimise tõttu vähenes Järvamaal 12 omavalitsusest tasandusfond üheteistkümnel, Raplamaal näiteks kümnest kaheksal. Tänu aktsiisidele suurenevad omavalitsuste kulutused oluliselt, kuid laekumised mitte. Kummaline, et ajal, mil valitsus supleb rahas, käivad omavalitsused jätkuvalt Stenbocki maja ukse taga kerjamas, sest ei suuda etteantud kulutustega toime tulla. Eriti raske on just väiksematel valdadel, kellel on täita samad seadustega ette nähtud ülesanded.

Riigieelarvega anti juurde 426 miljonit krooni vaid koolieelsete munitsipaallasteasutuste toetusteks, koolilõunateks, pedagoogide palkadeks ja muudeks toetusteks. Kuid taas ei taga see summa nende kohustuste täitmist.

Omavalitsused on seisukohal, et kohalike eelarvete tulubaas vajab täiendamist veel palkade ühtlustamiseks Näiteks omavalitsuste eelarvetest palka saavate lasteaiapedagoogide palkade viimiseks munitsipaalkoolide pedagoogidega ühtsesse süsteemi oleks vaja lisaraha ligikaudu 200 miljonit krooni.

Täiendavaid rahalisi vahendeid on vaja samuti huvikoolide personali, kultuuritöötajate ja sotsiaaltöötajate palkade tõstmiseks. Seni on lahenduseta õpilaste koolisõidukulude katmine, mille mahtu hinnatakse omavalitsuste poolelt samuti ligi 200 miljonile kroonile.

Keskerakonna seadusemuudatus, mis võimaldanuks suurendada kohalikul omavalitsusel sissetulekut ja seeläbi täiendavalt rahastada lasteaedade ja koolide ehitamist ja kaasajastamist, veemajandusprojekte, kohalike teede remonti, haridus- ja kultuuritöötajate palgatõusu, ühistransporti jne ning leevendada järsu aktsiisitõusu mõjusid, lükati valitsuserakondade poolt kõhklematult tagasi.

Mis sest, kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamine on kõige lihtsam, selgem, arusaadavam ja läbipaistvam regionaalpoliitiline meede. Parem kui ühe ministri teisega asendamine.

[esiletõsted]
Tuleb põhimõtteliselt otsustada, kas regioon on omavalitsuslik või riiklik.

Eesti valitsusele läheb märksa rohkem korda Kosovo iseseisvus kui maaelu hääbumine omaenese riigis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)