Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Nädala juubilar ERNST PÕDDER 135

JAAN LUKAS,      12. veebruar 2014

Edukaks tegutsemiseks nii välis- kui ka sisevaenlaste vastu ei pruugi alati jätkuda väejuhi põhjalikest teadmistest strateegias ja taktikas. Vajalikud on ka isikuomadused, mis tagavad autoriteedi ja populaarsuse alluvate silmis ning ühiskonnas tervikuna. Selliste iseloomujoonte poolest paistis silma kindral Ernst Johannes Põdder, kes on jäädvustanud end ajalukku ennekõike Landesveeri sõja võitjana ja 1924. aasta 1. detsembril toimunud kommunistliku riigipöördekatse mahasurujana.
 


Sõjakirjasaatjana tegutsenud Karl August Hindrey'lt ilmus 1935. aastal sarjas „Eesti rahvuslikud suurmehed" raamat "Kindral Ernst Põdder. Landesvääri võitja". "Aga niisuguse kindrali eest nagu seda oli Ernst Põdder, lähevad sõdurid ka tulest ja veest läbi," kirjutas Hindrey. Põdder mõistis, et Kuramaa ja Liivimaa rüütelkonna poolt organiseeritud väekoondise Landeswehr eesmärk pole mitte ainult enamlaste purustamine, vaid hoopiski Saksa võimu taastamine Baltimaades. "Maa pärisrahvad oleksid nende plaanide järgi pidanud kas ümber rahvastuma või otsima mujalt elamisvõimalusi. Kavatsetud oli suurejooneline asustamine riigisakslastest talupoegade poolt, kellele aadel lubas loovutada isegi kahendiku oma maast," kirjutab Hindrey.


10. veebruaril 1879 Tartus Alatskivi mõisa kammerteenri pojana sündinud Ernst Põdderi elukäigus eelnesid võidule Landesveeri sõjas õpingud Tartu linnakoolis, mille lõpumärki ta endaga alati kaasas kandis, ja Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1900. aastal lipniku aukraadis, ning osalemine Vene-Jaapani sõjas leitnandist rooduülemana. Esimeses maailmasõjas tõusis Põdder staabikaptenist polkovnikuks. Teenete ees keiserlikus sõjaväes autasustati teda mitmete aurahadega kuni Püha Vladimiri 4. järgu aumärgini mõõkade ja lintidega. Omamoodi "tunnustuseks " oli ka neljal korral haavata ja põrutada saamine 1917. aastal, mil pöördelistes ajaloooludes sai alguse võitlus iseseisva Eesti riigi eest.


22. juulil 1917 sai Ernst Põdderist 1. Eesti jalaväepolgu ülem ja üks Kaitseliidu eelkäijaks olnud Omakaitse organiseerijaid. 1918. aasta 17. detsembril määrati kindralmajor Põdder riigisisese julgeoleku ülemaks, aprillis 1919 aga vastloodud 3. diviisi ülemaks. See väeosa kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest Valgani ning 1919. aasta juunis purustas baltisaksa Landeswehr'i ja palgalise Rauddiviisi ning viis Eesti väeosad Riiani, kus taastati Läti Vabariigi seaduslik valitsus.


Neli aastat rahuaega näinud Eesti Vabariigis tuli kindralmajor Ernst Põdderi tähetund 1. detsembril 1924.


Ta pidutses ööl vastu 1. detsembrit koos sõjaväelastest sõpradega Tallinnas Lindeni restoranis. Räägitakse, et mässajaid märgates suundus ta ülakorrusel asunud „intiimsel teel elatist teeniva daami" töötuppa ja küsis luba „paar pauku" teha. Intiimteenindaja vastanud; „Selleks ma siin olen..." Põdder aga tahtnud hoopiski aknast tulistada riigikukutajate pihta.


Olukorda hinnates suundus Põdder koos mõne ohvitseriga punaste vallutatud peapostkontorisse. Eestis viibinud Chicago Tribune'i Baltimaade korrespondent Donald Day on tollaseid sündmusi kirjeldanud nii: "Kindral Põdder oli esimene, kes sisenes peapostkontorisse. Trepil seis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida ma olen näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest, tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast lõua alla, tungis üles ajju ning mees varises surnult maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid veel viis punast ja lasksid nad kõik maha. Kaks neist olid surmahetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega."



Pärast mässukatse mahasurumist juhtis Ernst Põdder tähelepanu ohtudele, mida võib riigi sisejulgeolekule põhjustada erakondlik jagelemine ja vastutavate ametikandjate liigne enesega rahulolu.


Kindral Ernst Põdder tavatses ennast kutsuda „vanaks mongoliks". Tuntuks on ta saanud ka hüüdnime "Vana Õkva" järgi. Võru murdes tähendab õkva 'otse', ja Põdder oli mees, kellele meeldis alati otse minna. Mõne aja oli Põdder ka Võrumaal elanud - ta vanemad teenisid Väimelas Põõna karjamõisas.


Suhtumine alkoholisse oli "Vanal Õkval" samasugune kui Oskar Lutsul, Winston Churchillil ja Juhan Smuulil. Küll oli ta aga olnud karm alluvate vastu, kes Vabadussõja keeristes liigseid alkoholikoguseid pruukima kippusid.


Vabadussõja kangelane, Vabaduse Risti I liigi 1 järgu kavaler Ernst Põdder suri raskesse haigusesse 24. juunil 1932. "Sa oled Eesti iseseisva elu üks loojaid. Sinu kõlbeliselt suur isik, Sinu isamaa-armastus, Sinu kangelaslik meel on suutnud luua järelkäijaid," kõneles eriliselt pidulikul matusetseremoonial riigivanem Jaan Teemant.


JAAN LUKAS



Edukaks tegutsemiseks nii välis- kui ka sisevaenlaste vastu ei pruugi alati jätkuda väejuhi põhjalikest teadmistest strateegias ja taktikas. Vajalikud on ka isikuomadused, mis tagavad autoriteedi ja populaarsuse alluvate silmis ning ühiskonnas tervikuna.

Selliste iseloomujoonte poolest paistis silma kindral Ernst Johannes Põdder, kes on jäädvustanud end ajalukku ennekõike Landesveeri sõja võitjana ja 1924. aasta 1. detsembril toimunud kommunistliku riigipöördekatse mahasurujana.


Sõjakirjasaatjana tegutsenud Karl August Hindrey'lt ilmus 1935. aastal sarjas „Eesti rahvuslikud suurmehed" raamat "Kindral Ernst Põdder. Landesvääri võitja". "Aga niisuguse kindrali eest nagu seda oli Ernst Põdder, lähevad sõdurid ka tulest ja veest läbi," kirjutas Hindrey. Põdder mõistis, et Kuramaa ja Liivimaa rüütelkonna poolt organiseeritud väekoondise Landeswehr eesmärk pole mitte ainult enamlaste purustamine, vaid hoopiski Saksa võimu taastamine Baltimaades. "Maa pärisrahvad oleksid nende plaanide järgi pidanud kas ümber rahvastuma või otsima mujalt elamisvõimalusi. Kavatsetud oli suurejooneline asustamine riigisakslastest talupoegade poolt, kellele aadel lubas loovutada isegi kahendiku oma maast," kirjutab Hindrey.


10. veebruaril 1879 Tartus Alatskivi mõisa kammerteenri pojana sündinud Ernst Põdderi elukäigus eelnesid võidule Landesveeri sõjas õpingud Tartu linnakoolis, mille lõpumärki ta endaga alati kaasas kandis, ja Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1900. aastal lipniku aukraadis, ning osalemine Vene-Jaapani sõjas leitnandist rooduülemana. Esimeses maailmasõjas tõusis Põdder staabikaptenist polkovnikuks. Teenete ees keiserlikus sõjaväes autasustati teda mitmete aurahadega kuni Püha Vladimiri 4. järgu aumärgini mõõkade ja lintidega. Omamoodi "tunnustuseks " oli ka neljal korral haavata ja põrutada saamine 1917. aastal, mil pöördelistes ajaloooludes sai alguse võitlus iseseisva Eesti riigi eest.


22. juulil 1917 sai Ernst Põdderist 1. Eesti jalaväepolgu ülem ja üks Kaitseliidu eelkäijaks olnud Omakaitse organiseerijaid. 1918. aasta 17. detsembril määrati kindralmajor Põdder riigisisese julgeoleku ülemaks, aprillis 1919 aga vastloodud 3. diviisi ülemaks. See väeosa kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest Valgani ning 1919. aasta juunis purustas baltisaksa Landeswehr'i ja palgalise Rauddiviisi ning viis Eesti väeosad Riiani, kus taastati Läti Vabariigi seaduslik valitsus.


Neli aastat rahuaega näinud Eesti Vabariigis tuli kindralmajor Ernst Põdderi tähetund 1. detsembril 1924.


Ta pidutses ööl vastu 1. detsembrit koos sõjaväelastest sõpradega Tallinnas Lindeni restoranis. Räägitakse, et mässajaid märgates suundus ta ülakorrusel asunud „intiimsel teel elatist teeniva daami" töötuppa ja küsis luba „paar pauku" teha. Intiimteenindaja vastanud; „Selleks ma siin olen..." Põdder aga tahtnud hoopiski aknast tulistada riigikukutajate pihta.


Olukorda hinnates suundus Põdder koos mõne ohvitseriga punaste vallutatud peapostkontorisse. Eestis viibinud Chicago Tribune'i Baltimaade korrespondent Donald Day on tollaseid sündmusi kirjeldanud nii: "Kindral Põdder oli esimene, kes sisenes peapostkontorisse. Trepil seis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida ma olen näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest, tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast lõua alla, tungis üles ajju ning mees varises surnult maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid veel viis punast ja lasksid nad kõik maha. Kaks neist olid surmahetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega."



Pärast mässukatse mahasurumist juhtis Ernst Põdder tähelepanu ohtudele, mida võib riigi sisejulgeolekule põhjustada erakondlik jagelemine ja vastutavate ametikandjate liigne enesega rahulolu.


Kindral Ernst Põdder tavatses ennast kutsuda „vanaks mongoliks". Tuntuks on ta saanud ka hüüdnime "Vana Õkva" järgi. Võru murdes tähendab õkva 'otse', ja Põdder oli mees, kellele meeldis alati otse minna. Mõne aja oli Põdder ka Võrumaal elanud - ta vanemad teenisid Väimelas Põõna karjamõisas.


Suhtumine alkoholisse oli "Vanal Õkval" samasugune kui Oskar Lutsul, Winston Churchillil ja Juhan Smuulil. Küll oli ta aga olnud karm alluvate vastu, kes Vabadussõja keeristes liigseid alkoholikoguseid pruukima kippusid.


Vabadussõja kangelane, Vabaduse Risti I liigi 1 järgu kavaler Ernst Põdder suri raskesse haigusesse 24. juunil 1932. "Sa oled Eesti iseseisva elu üks loojaid. Sinu kõlbeliselt suur isik, Sinu isamaa-armastus, Sinu kangelaslik meel on suutnud luua järelkäijaid," kõneles eriliselt pidulikul matusetseremoonial riigivanem Jaan Teemant.


JAAN LUKAS

 




Viimati muudetud: 12.02.2014
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail