Töötusest saab juhitamatus majanduses paratamatus

Eesti praegune valitsus on kavandanud pildi majanduse kiirest käivitumisest ja arengust pärast euro tulekut. Mis teatud määral ongi õige, aga ka siis on protsess selle valitsuse jätkudes pigem stiihiline, kui plaaniline ja juhitud.

On majanduse algtõde, et rahakapital on ablas odava tööjõu järele. Veel parem, kui odavat ja suhteliselt võimekat tööjõudu on palju.

Näib, et nimelt sellest ongi lähtunud meie „majandusliberaalid" nii teoorias kui ka valitsemispraktikas.

Ehk: kui majandus käkki keeratud, on parim viis selle elustamiseks - tekitada tööpuudust. Just nimelt - mitte tööpuudusega võidelda, vaid seda ergutada. Eks ole kole, küsite? Et mis saab inimestest?

No mida maksavad valitsejatele töökoha kaotamise hirmus värisejad, juba töö ja elulootusegi kaotanud õnnetud, hariduslootusetud noored?

Valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi suhtumist töötutesse näitas imehästi jokktrikk, kus nööbile ehk Töötukassale õmmeldi külge ülikallis (10 miljonit krooni!) kuub ehk Tööturuamet - mittemillegi eest jagati ametnikele suur hulk tööinimestelt võetud raha, mis pidanuks minema töötutele.

See ütleb kõik: meil ei hoolita ei töötegijaist ega töötuist; valitsus pole tahtnud ega tahagi teha midagi töötuse leevendamiseks.

Sotsiaalminister on oma esinemistes teeselnud kaastundlikkust ja hoolivust. Peaminister väidab oma monoloogides, et Eesti eelarvepoliitika on musternäide Euroopale ja et majanduseski on kõik hästi või vähemalt kohe-kohe läheb heaks. Töötukassa 300 ametnikku naudivad prisket preemiat; piskut langeb ka töötuile, kuid  heitunud ei saa midagi. Just nagu muinasjutus! Aga selles muinasjutus võidavad ju pahad ja kaotajaiks on head. See muinasjutt on õudukas.

Öelgu härrased valitsejad ja „liberalistid" lõpuks oma majandusplaanid ja valitsemispraktika välja otsesõnu, ilma imala vale ja jõhkra küünilisuseta. Öelgu nad, et eesmärgiks ja majandushoovaks ongi võimalikult suure töötutehulga tekitamine ja alamrahva (keskmise) palga kärvutamine. Kuuldavasti on ülemrahva palgad tõusnud, nii et kuldne keskmine ja rahvaisade tööjõu taastootmine oleks tagatud.

Öelgu nad välja sedagi, et ei looda ega panustagi omamaistele kapitalistidele, sest need on oma rahad sukasäärde pannud ja elavad kenasti rantjeedena. Ütles ju hr Tamjärv, et tema ei tunneta mingit masu. Pangaprotsente naudivad ka teised ärastusprotsessis rikastunud tuusad. Või investeerivad nad väljaspoole Eestit.

Tere tulemast Eestisse, koloniaalkapitalism!

HANS PALKMAN, Pärnumaa

Jaga |