Ajakirjanik ja ajakirjandus tänases Eesti ühiskonnas

Elmar Lehtsaar,      23. november 2005


Haapsalu linnakodanikuna arvan, et igaühel on õigus avaldada oma arvamust kohalikus maakonnalehes. Nii peaks see olema, aga ei ole, sest ajalehe toimetus ei võta vastu ega avalda soovijate kirjapandut.
Ajaleht Lääne Elu kajastas 17. märtsil kõrghoone ehitamist linna, mida teatud ringkond (rahastajad) soovis, ja millele elanikud avaldasid poolt- ja vastuargumente.
Minagi tahtsin arutelus osaleda. Tõin oma kirjutises näiteid ja selgitasin puudusi, mis selle ehitisega linnaruumis kaasnevad, samuti puudujääke renoveeritud ehitistes. Kirjatükk kujunes seetõttu üsna pikaks.
Pöördusin Lääne Elu ajakirjaniku Lehte Ilvese poole, kes asendas sel ajal puhkusel olevat peatoimetajat. Ta lehitses minu kirjutist, tundus, et ebasõbralikult, et mitte öelda vastumeelselt. Märkusena ütles ta, et "liiga pikk ja laialivalguv". Palusin seda lühendada nii, et minu mõtted säiliksid. Järgmise puudusena pakkus ta "virisevat laadi" ja soovis, et kirjutaksin "millestki konkreetsest". Siis järgnes soovitus: "Te kirjutage parem Läänemaa muuseumile!"
Miks oleksin pidanud seda tegema??? Olen seedinud soovitust tänaseni, selle mõtet mõistmata, ja jõudnud arusaamisele, et tegemist oli alavääristava pilkamisega. Haapsalus võib ebasõbralikkust kohata mujalgi, kui on vaja ametnikega suhelda.
Ajaleht Lääne Elu paistav olevat ainult selle tegijate leht. See on teatud meelsusega ja tuntavalt parempoolse kallakuga. Parempoolsus aga tähendab seda, et tugevam jääb ellu ehk vaseid ja väeteid pole vaja aidata.
Leht (maakonnaleht) peaks olema erapooletu ja apoliitilise mõttelaadiga. Suurematest lehtedest ma ei räägigi, eriti neist, kus avaldatakse vaid tapmise ja seksiga seotud uudiseid. Minu arvamusartiklit vabadussambale koha leidmise teemal Postimees ja SL Õhtuleht ei avaldanud, küll aga tegi seda Kesknädal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)