![]() Põhimõttest „Kus viga näed laita, seal tule ja aita“...ARI VÄLJA, 22. oktoober 2008...lähtudes analüüsis üks esimesi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaministreid Tiit Vähi välis- ja sisepoliitikas tehtud vigu – seda võisime lugeda 9. oktoobri Maalehes avaldatud intervjuust „Eesti muutub ummikriigiks“. Olen tolle põhjaliku ülevaatega olukorrast riigis nõus ja arvan, et Eesti sise- ja välispoliitika ei tohiks olla poliitilise võimuvõitluse tõmbetuultes.
Samuti olen veendunud, et Eesti, olles, nagu me nüüd teame, vaene, elab üle oma tegelike majanduslike võimete. Näiteks, milleks meile nii palju välisesindusi? Kas poleks otstarbekam koopereeruda Soomega ja teiste Põhjamaadega või teiste Balti riikidega? Ja kui suured on ministeeriumide ametkonnad! Meie riigis väidetakse, et turumajanduse tingimustes paneb asjad paika iseregulatsioon. See on täiesti nõnda ja selle vilju praegu näemegi: Eesti oma põllumajandus on välja suremas, sest väliskonkurendid on tugevamad; maal sureb elu välja, sest linnades on elu toredam ja pakub suuremaid võimalusi; iive on Eestis negatiivne, sest ilma lasteta on lihtsam elada jne jne. Targad inimesed on võrrelnud riigi toimimist keeruka elusorganismiga, näiteks inimesega. Kuigi tema elutegevuse tagab suuremalt osalt iseregulatsioonil rajanev (hingamine, vereringe, seedimine jne), siis inimühiskonnas on kõige tähtsamaks siiski mõistus. Nii et tõdegem – iseregulatsioon küll, aga milleks meile siis mõistus on antud?!! Likvideerimisreform? Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab rääkida haldusreformist, kui kogu riigi haldusaparaadist vaadeldakse ainult väikest osa – seda ,mis asub maal. Veelgi enam – meil valitseb mingi haiglane viha maaelu vastu; eesmärk on maaelu välja suretada. Kui asjale läheneda mõistusega, siis järeldub, et haldussuutlikkuse tõstmiseks on lihtsalt vaja maakonnad muuta omavalitsuslikeks. Inimeste paremaks teenindamiseks aga tuleb mitte ainult säilitada hästi väljaehitatud vallakeskused, mis on ühtlasi ka tõmbekeskusteks, vaid kaardistada kõik tõmbekeskused, kus on mingi elanike kontsentratsioon ja miski, mis neid seal hoiab (näiteks – tootmine). Tartu Ülikooli Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa oma artiklis „Tosinkonna keskusega Eesti“ (PM 22. aprillil) kirjutab küll täiesti õigesti, et kuna elanike ja majanduse ühte keskusse koondamine tuleb lõppkokkuvõttes ühiskonnale kulukam, on kõik Euroopa suuremad riigid rakendanud regionaalse arengu poliitikaid, kuid tema lisatud arengukavakaart on küll õudusunenägu, sest sealt puuduvad sellised küllaltki suured keskused nagu Põlva, Jõgeva, Rapla, rääkimata Tõrvast ja paljudest teistest küllaltki suurtest asulatest. Üheks ausa suhtumise ja mõistuse tunnuseks oleks see, kui me ei nimetaks haldusreformiks vallapiiride ümberjoonistamist, mis puudutab võib-olla kümnendikku kogu riigi haldusaparaadist. Seepärast kordan – haldusreformi tuleb alustada linnades ja ministeeriumides paiknevatest haldusüksustest. Väga-väga põhjalikult tuleb kõigi asjaosaliste (riik, omavalitsused, külavanemad, kogu maaelanikkond) osalusel analüüsida kõiki meetmeid, mis optimeerivad elanikele elatusvahendite tagamist, ja leida parimad moodused elanike teenindamiseks. Näiteks on tehtud ettepanek, et tõmbekeskustes oleks infopunkt, kus töötav ametnik ühendab elaniku maakonnaametnikuga, kui selleks tekib vajadus. Ministeeriumi asemele erafirma? Ministeeriumide funktsioone võiks aga anda vähempakkumise korras vastavate erialade teadusinstituutide töötajatest moodustatud erafirmadele. Olen veendunud, et see aitaks vabastada kuni kaks kolmandikku kõrge kvalifikatsiooniga kaadrit tootvaks tööks ja annaks vähemalt 50% rahalist kokkuhoidu. Pealegi päästaks see ka sisepoliitika erakondlikust tõmblemisest. Peaminister ei tohiks unustada, et ta on Eesti riigi tegevjuht. Seepärast peaks just peaministri juurde olema koondatud võimas ajupotentsiaal. Olgu pealegi olemas turumajanduslik iseregulatsioon, aga milleks siis mõistus on? Ühtlasi lõpetada tuleks demagoogitsemine ja loosungitega vehkimine. Näiteks, ühtepuhku korrutatakse töötajäänute ümberõppest, kuid tegelikult puuduvad töökohad, mille jaoks mingit uut oskust õppida. Teiseks: jätkem kasum selle saaja taskusse, et tekiks uusi töökohti. Kuid kas mõni tohutu sissetuleku saaja on uusi töökohti loonud? Kolmandaks: räägitakse, et tarvis on arendada kõrgtehnoloogilist tootmist. Kuid mis valdkonnas konkreetselt? Neljandaks: looge juurde uusi väikeettevõtteid! Kuid mille tootmiseks? ARI VÄLJA, tavakodanikust emeriitdotsent, Tartu
Viimati muudetud: 22.10.2008
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |