Taganeda pole kuhugi, seljataga on Tallinn!

Alustame siis erakondlikust sisekaemusest ja anname esmalt tuld Edgari enda pihta.

Fraktsiooni otsust (ja sellele doominoefektina järgnevaid sündmusi!) oleks muutnud kõigest ühe (ühe!) inimese kallutamine hääletama terve mõistuse poolt.

 Teeme õige väikse jalutuskäigu ajaloos

Toomas Vitsut on Edgar Savisaart halli varjuna saatnud, kaitsnud ja hoidnud juba nõukaajast saati.

Kui Edgar oli siseminister, oli Toomas tema nõunik. Kui Edgar oli linnavolikogu esimees, oli Toomas tema nõunik-abi. Kui Edgar oli linnapea, oli Toomas abilinnapea, ja enne (f)riigikokku minekut hoidis Toomas talle omaselt malbel, kuid raudkindlal moel kontrolli all volikogu fraktsiooni.

Viimaste kohalike valimiste eel suutis Edgar suurivaevu Toomas Vitsuti ära rääkida, et ta jätkaks oma väga head tööd volikogus. Fraktsiooni ohjes hoidmine on pealinnas ainuvõimu tõrgeteta teostamise jaoks elulise tähtsusega. Hindan isiklikult Toomas Vitsutit inimesena väga kõrgelt. Tal pole olnud kunagi erilisi ambitsioone, kuid tema panus läbi aastakümnete nii Edgari enda kui ka Keskerakonna tähelendu on olnud märkimisväärne. Töömesilased aga tahaksid ka ennast vananedes hinnatuna tunda. Nii ka Toomas Vitsut.

 Nii et küsi endalt, Edgar, miks on Toomas täna sinu vastaste leeris ja kas oleks Kadri üldse julgenud kongressil sinu vastu astuda, kui sa oleksid oma ustavat kaastöölist piisavalt väärtustanud?

Vastus on – ei oleks! Sest vana meeskonnaga, kuhu kuulus ka Toomas Vitsut, oleks olnud puhtalt tehniline küsimus teha põrmuks Ida-Virumaal poolkriminaalset tegevust harrastanud Valeri Korb koos oma pojaga ja korrale kutsuda perekond Sarapuu. Rohkem polekski vaja olnud. Reps oleks ise kas erakonnast lahkunud või armu palunud.

 Simson on juhitav käpik

Mis Kadri Simsonisse puutub, siis ma võrdleks teda Evelyn Sepaga. Vahe on küll selles, et Simson on haritud ja intelligentne daam.

 Kuid nende sarnasus seisneb selles, et olles Savisaare soosingus, on nad tingimusteta tümitanud kõiki teisi. Neid, kes vähegi ise mõelda suudavad. Nii näiteks tümitas Kadri Evelyni siis, kui viimane, olles frustreerunud sellest, et jäeti Riigikogu valimiste nimekirjas viimaseks, asus kritiseerima Savisaart. Kui Sepp veel Riigikogus oli, siis ei julgenud kolleegid Sepa kuuldes olulistest asjadest rääkida, sest mitte kunagi ei võinud teada, mis vormis see arutelu Sepa terava keele abil Savisaareni võib jõuda. Kadri puhul aga meenub mulle, et ta liigutas sularaha ja ka tšekke sama loominguliselt nagu Kristen Michal. Täna on Kadri muudetud Michali ja Rosimannuse poolt nn kasulikuks idioodiks.

Kadri on juba täna jaganud erakondlastele palju katteta lubadusi, mida ta ilmselt mitte kunagi teostada ei suuda. Isiklikult minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks peaks just Kadri Simson olema see, kes asendab Edgar Savisaart Keskerakonna esimehena? Simsonil, kes peasekretärina oli keskpärane ja fraktsioonijuhina on seni olnud pigem hall (loodame, et hirm annab eelolevaks aastaks tiivad!), puudub nii isiklik karisma kui ka poliitiline tarkus.

Isegi Keit Pentus-Rosimannus on naisena atraktiivsem ja poliitikuna karismaatilisem kui Kadri Simson. Kaotus Pärnumaal Mart Helmele oli Kadri jaoks löök. Kuid vähemalt selles osas oli ta tubli, et võttis oma hääled, sest mäletamist mööda sai Evelyn Sepp Riigikogusse üldse mingi üheksakümne häälega.

Simsonil on palju ühist ka Rõivasega – avalikkus ei tea, kes neid kahte tegelikult juhivad või kelle huvides nad tegutsevad. Savisaar on sõltumatu, seda me teame. Aga Simson?

 Simson garanteerib, et Keskerakond kaotab Tallinnas võimu

Edgar ei ole igavene. Reaalsus on ilmselt see, et tal tuleb järgmise aasta sügisel kindlustada Keskerakonna võit kohalikel valimistel Tallinnas. Kaitsepolitsei koos riigiprokuratuuriga on seekord otsustanud panustada täiesti legaalselt maksumaksja raha promomaks Keskerakonda ja Savisaart. Mis saaks selle vastu olla, olge te tänatud, Toompuiestee ja Wismari! Mihhail Kõlvartile ja Yana Toomile te juba korralikud tulemused valimistel tagasite, jätkake sama tublilt!

 Keskerakonna valija on vanade parlamendierakondade valijaist kõige lojaalsem.

 Kui nüüd Kadri Simsoni avantürism erakonnast välja juurida; Repsid, Mustad, Korbid ja muu kergelt manipuleeritav kaader erakonnast välja saada; kiiresti paar uut Boroditšit valmis meisterdada; mõne erakondlasega, kes mõistlik ja mõjukas (kuid vastasleerist valmis omade juurde naasma), rahupiipu popsutada – sel juhul ei tohiks valimiste absoluutne võit Tallinnas aastal 2017 võimatu olla.

 Kui Toompea hakkab Tallinna tükeldama (ja seega endal vaipa jalge alt ise ära tõmbama), siis Lasnamäe vallast saaks Eesti rikkaim omavalitsus. Kuid kogu see haldusreform tema praegusel kujul on nii mõistusevaba ja mehaaniline, et annab kokku võttes tugeva hoobi Reformierakonnale, kuid ka sotsidele ja irlikatele. Võitjateks on igal juhul Keskerakond ja EKRE.

 Kui vaatame, milliste trikkidega on Reformierakond läbi aastate säilitanud oma võimu riigis, siis saame aru ka sellest, kui näljased on teised erakonnad Tallinnas võimu haarama.

Pole mingit kahtlust, et hetkest, kui Keskerakonna valimistulemus osutub nõrgemaks kui 51% volikogukohtadest, panevad teised erakonnad seljad kokku ja kahmavad pealinna magusate raemandlite järele.

Siinkohal tuletan keskerakondlastele meelde, et erakonna toetus viimase uuringu järgi on suurem just linnades. Kasutagem siis seda! Perekond Must on Tartus viimastel kordadel küll teinud tööd isiklikult enda valimistulemuse jaoks, kuid erakonna piirkondlikul organisatsioonil on piisavalt kasutamata ressursse.

Olen jätkuvalt veendunud, et kui enne kohalikke valimisi Tallinnas peaks Simsoni leeril õnnestuma Savisaar ära kustutada, siis tähendab see ka valimiskaotust pealinnas.

Võimu kaotamine Tallinnas tähendab Keskerakonna lõplikku marginaliseerumist. Reformierakond kindlustab sellega endale võimu ka pealinnas, ja see tähendab uue vaikiva ajastu algust. Simson ja Reps saavad oma kangelasteo eest Valgetähe ordeni ja USA saatkonna kiituskirja koos visiidiga Valgesse Majja. Seejärel võtaks EKRE üle opositsiooni liidri rolli ja Keskerakonnast saaks mingi Vabaerakonna-taoline sültjas ollus, mis kõigub just sinnapoole, kust tuul puhub, ning hääletab just täpselt niipidi, kuidas reformikatel õnnestub üks või teine saadik ära meelitada (loe: ära osta).

Kadri Simsoni tõenäosus saada Keskerakonna esimeheks on täna kahanenud nullilähedaseks.

 Küll aga on kadrisantide leer – nii nagu neid rahvasuus kutsutakse – hakanud murendama Keskerakonna püsivalija vankumatut usku sellesse erakonda. See usk rajaneb Savisaare poolt Tallinnas tehtud asjadele – tasuta ühistransport, lasteaiakohtade megatempos loomine, toetuste süsteemi reaalne toimimine, munitsipaaleluruumide rajamine, õigeusukiriku ehitamine, Ülemiste ristmiku miljardikulutus ning kasvõi viimasel linnavolikogu istungil eelmisel nädalal õpetajate palkade tõstmine. Jvpm.

Tallinn on innovatiivne, elamisväärne ja roheline pealinn. Eestist siia põgenetakse.

Üle laipade Rõivase valitsusse

Mina küll ei kujuta ette, mida oleks Simsonil ja Repsil teha Rõivase valitsuses, mille eesmärgiks on ainult Brüsseli ja Washingtoni käskude punktuaalne täitmine viisil, et omadesse suhtutakse põlgusega ja võõraste ees püherdatakse poris. Orjalik ja nõme suhtumine, omane koloniaalmaale.

Pange tähele suhtumise erinevust: kui Karilaid räägib Stenbocki majast reformikate välja peksmisest, siis Simson ja Reps rõhutavad oma intervjuudes korduvalt, et muutused Keskerakonnas seisnevad peamiselt selles, et Simsoni juhtimisel pääsetakse valitsusse.

NB! Simson ei räägi midagi sellest, et kukutada Rõivas, vaid ta tahab olla osaline tänases Reformierakonna poliitikas! Mulle jääb see sügavalt arusaamatuks! Vaevalt hakkab Rosimannus valitsuses vahetama Ligit Repsi vastu või Sesterit Simsoni vastu. Miks ta peaks?

 Kui vaatame, kuhu on Reformierakonna valitsuses osalemine viinud sotside ja IRL-i reitingu ning milline on opositsioonilise Keskerakonna reiting, siis meenutab Kadri tung ministritoolile totaalset amokijooksu.

 Hea küll – oletame, et juhtub ime ja IRL visatakse valitsusest välja. Korra nad juba uksest välja visati, kuid nad ronisid peale valimisi aknast sisse tagasi, sest Ken-Marti Vaheri jaoks on võim ülim asi maailmas ning ainult võimul olles saab nii poliitilist politseid (ametlik nimi Kaitsepolitseiamet) kui ka riigiprokuratuuri endale sobivalt suunata.

 Aga oletame, et Vaheri võim jõustruktuuride üle hakkab kohutama ka Rosimannust ennast, ning Vaher saab koalitsioonist kinga. Sel juhul satub Reformierakond koalitsiooni kahe vasakpoolse erakonnaga. Siis suudaksid sotsid ja Keskerakond paar oma programmilist punkti ka reaalselt ellu viia. Mitte nii, nagu see lastetoetuste asi sotsidel välja kukkus: ühe käega anname toetust ja teise käega võtame selle perelt kohe jälle hinnatõusuga tagasi.

Ja üldse, miks peaks Reformierakond endale probleeme tekitama? Sotsid ja IRL söövad neil peost, ning saamatu peaministri annab alati välja vahetada, kui tagatuba hakkab reaalset ohtu tunnetama.

Mis alusel lollitab Simson avalikkust jutuga, et tema saamisel Keskerakonna juhiks tekib Keskerakonnal võimalus pääseda valitsusse? Kust ta selle umbluu võtab?

Strateegiliselt oleks täiesti vale minna praegu Rõivase valitsusse ükskõik siis millise osapoole asemele. Arto Aas surub oma vildaka haldusreformi läbi just nii, nagu see ette on valmistatud.

Vaheri ajal toimunud politsei- ja päästeameti kohitsemine viib selleni, et kui meil siin terroristide pommid reaalselt lõhkema hakkavad, siis alles tunnetab ühiskond, kui kaitsetud me oleme.

 Schengen ei ole midagi absoluutset, ja kui olukord nõuab, tuleb Euroopal omakaitse huvides riigipiirid sulgeda. Venemaa valmistub ratifitseerima piirilepet. Miks peaks Keskerakond saama enda kraesse Rõivase koalitsiooni osapoolena selle solgiämbri, mille on ette valmistanud IRL ja Reformierakond?

Reformierakonna juhitava koalitsiooni kurssi ei ole Simson võimeline muutma. Kui ta väidab teisiti, on see, otse öeldes, rumalus ja naiivsus.

Aga ma ei arva, et Kadri on rumal. Erinevalt loo alguses mainitud Evelyn Sepast on ta tark inimene ja mõte töötab tal päris hästi. Kuid ta on viimastel kuudel hakanud ennast ette kujutama messiana, kes tuleb ja päästab Keskerakonna hävingust.

Reaalne olukord on paraku selline, et Keskerakonna juhi vahetumine enne kohalikke valimisi 2017 tähendaks vältimatut valimiskaotust Tallinnas, sest Savisaare kümneid tuhandeid hääli ei korva kogu Simsoni punt kokku ka mitte.

 Keskerakonna kui populaarseima erakonna edu tagavad vähemalt järgmise pooleteise aasta jooksul kolm asja: absoluutne vastandumine Reformierakonnale; senise kursi jätkamine Tallinnas; Edgar Savisaare tingimusteta toetamine tema võitluses poliitilise politsei ja Ken-Marti Vaheri nimelise riigiprokuratuuriga.

JAKKO VÄLI, kolumnist

 Viimati kirjutas Jakko Väli Kesknädalas 27. jaanuaril 2016 – „Kivikirve peenhäälestamine ehk revolutsiooni võimalikkusest“.

 [esiletõste]    Ja üldse, miks peaks Reformierakond endale probleeme tekitama? Sotsid ja IRL söövad neil peost, ning saamatu peaministri annab alati välja vahetada, kui tagatuba hakkab reaalset ohtu tunnetama. Mis alusel lollitab Simson avalikkust jutuga, et tema saamisel Keskerakonna juhiks tekib Keskerakonnal võimalus pääseda valitsusse? Kust ta selle umbluu võtab?

 [pildiallkiri]   TEADMATUS: „Simsonil on palju ühist Rõivasega – avalikkus ei tea, kes neid kahte tegelikult juhivad või kelle huvides nad tegutsevad. Savisaar on sõltumatu, seda me teame. Aga Simson?“ kirjutab Jakko Väli.

Jaga |