juhtkiri: "Liiklust ei paranda karistamine, vaid suhtumine"

KALLE LAANET,      12. september 2007


Olukord liikluses on küll hull, aga siiski mitte nii hull, et paranemislootust pole. Liiklusohutus on üliterav probleem mitte ainult Eestis, vaid mujalgi Euroopas.

Miks juhtub nii palju liiklusõnnetusi? Sest meie teadvus ei ole järele jõudnud reaalse materiaalse olukorra teisenemisele. Liiklusintensiivsus on suurenenud, autode hulk on kasvanud ja kasvab veelgi. Auto pole enam luksuskaup, vaid tarbeese. Kui sa kahe kuupalga eest saad osta 300. seeria BMW, siis noored selle ka ostavad ja sõitma lähevad.

Poliitikud-seadusandjad ei ole suutnud ette mõelda – eriti siseturvalisust silmas pidades -, et maanteedele ilmuvad erineva turvalisusastmega autod ja erineva liikluskäitumisega juhid.

2000. aasta algul kaotati Isamaaliidu siseministri Jüri Mõisa eestvõttel ära liikluspolitsei. Siis võis tunduda, et otsus on õige. Tänaseks on selge, et see oli vale.

Rahulolematus liiklusega kulmineerus isegi meie presidendi Toomas Hendrik Ilvese koolialguse-kõnes, kus ta ütles: "Sajad lapsed on kaotanud ühe vanema või mõlemad vanemad. Talumatult suur hulk lapsi ravib liiklusõnnetuses saadud vigastusi, selmet minna kooli uute teadmiste järele. Head kaaskodanikud, nüüd aitab! Võtame tempot maha. Mõtleme oma tegudele roolis ja kaasteelistena. Koos sellega teeme oma laste koolitee ohutumaks," sõnas president.

Haridussüsteemis puudub meil liiklusõpetus aga täiesti. Peaksime lastele õpetama seda, kuidas liigelda ohutult, isegi mitte koolis, vaid juba lasteaias. Kui paari kuuga antakse noorjuhtidele load kätte, tähendab see vaid, et legaalne juhtimisõigus on tal olemas, kuid kogemusi pole. Need tulevad aastatega. Noored oskavad küll vingelt „kohalt võtta" ja kiiresti sõita, kuid tundub, et suuremaid oskusi nõuab auto pidamasaamine.

Kuna ise sõidan sageli mootorrattaga, siis tean, miks nendega nii tihti õnnetusi juhtub – mootorratas on autost kaks korda vähem nähtav. Sama kehtib rollerite ja jalgrataste kohta. Rattaroolis peab olema veel tähelepanelikum kui autot juhtides, sest mootorratast ei pruugi intensiivses liikluses tõesti märgata, mistõttu autojuht võib sooritada liiklusohtliku manöövri.

Mis teha, et liikluskultuur paraneks? Septembri alguses said kõik Riigikogu liikmed meili Kersti Murometsalt, Marie Rosinalt ja Taavi Tuvikeselt, kes kutsuvad üles looma liikluskulturistide klubi. „Mõte seisneb selles, et meie liiklejaid kutsuda üles liikluses teistega arvestama, mitte kiirustama; märkama ümbrust. Kutsuda üles on kui sõjaline väljend – aga meie liikluses ongi ju sõda, ristikäik ellujäämise nimel..."

Toetan kirja autorite mõtteid! Et liikluspilt paraneks, on vaja meil igaühel alustada isiklikust eeskujust. Et ennast ja kaaslasi mitte ohtu seada, tuleb liikluskultuuri õpetada lapsest saati. Et jõuda elusana koju, on vaja tapjajuhtide kohta edastada politseile infot.

Lühidalt, on tarvis muuta suhtumist. See on pikaajaline protsess, mis nõuab meie kõigi osalemist, ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegutsedes.

Järjest rangemate karistustega me demokraatia tingimustes ja turumajanduses olukorda ei muuda. Liiklustihedus on selleks liiga suur ja noored saavad napsi liiga kergelt kätte. Siin on vaja ikkagi kompleksseid meetmeid, mille taha asub kogu ühiskond.

Öeldakse: politsei suurendagu järelevalvet. Muidugi seda tuleb teha. Aga ka siin on vaja tänapäevaseid vahendeid, radareid kiiruse mõõtmiseks ja kaameraid rikkujate tabamiseks. Kuid me ei saa unistada tulemusest, milleni jõudis Prantsusmaa – pani tuhat automaatset kiirusemõõdikut maanteedele üles, ja liiklusõnnetuste arv vähenes poole võrra! Eesti on selleks liiga väike – paari päevaga on juhtidel teada, kus põõsa taga on kaamerasilm peidus. Tähendab, tuleb kasutada mobiilseid kaameraid.

Mulle meeldib rohkem Soome variant – nulltolerants, millega tahetakse avastada küll kõik rikkumised, kuid mitte iga rikkumise eest ei karistata. Nii või teisiti jõuame mõtteni, mille ütles välja Edgar Savisaar juba eelmisel suvel (kuigi ka tema on liikluseeskirjaga pahuksisse sattunud): „Kõige suurem liiklusrisk on autos rooli ja juhiistme vahel."

Siseministrina algatasin nn suure turvalisuse idee, mis minu ettekujutust mööda tähendaks, et mitte ainult siseministeerium, vaid erinevad ministeeriumid ja kodanike vabatahtlikud ühendused tuleb panna mõtlema ühiskonnas levivatele riskidele ja tagajärgedele. Sest kõigil neil on sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused, mis tulenevad ühiskondliku stressi ja pingete suurenemisest ning nõuavad ennetust ja maandamist. Suur turvalisus nõuab ellujõudmiseks rahastamist riigieelarvest ja kõigi ministeeriumide ning kolmanda sektori koostööd, eelkõige aga poliitikute teadvustamist, et seda on vaja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)