Minu Pariis

St. Micheli saarel keset Seine’i on restoran nimega "Meie eellased gallialased", kus sai endast pilti teha ka keltide kunagise peakattega.

Pariis kui turistipüünis

Kui jälgida turismiportaale ning lugeda Pariisi-muljeid ka meie ajakirjandusest, tundub, et linnas on umbes kolm kuni viis vaatamisväärsust, mida peaks külastama: Eiffeli torn, Louvre, Notre-Dame’i katedraal, Sacré-Coeuri kirik ja lähimaastikust ehk vaid Versailles.

Paraku Eiffeli torn on mul jäänud ülalt nägemata, sest pole mind eales huvitanud, pealegi ma ei salli kõrgust. Louvre’is käisin aastate eest ega ole kippunud sinna tagasi – liiga suur ja hoomamatu nagu Peterburi Ermitaaž. Ei kipu kohtadesse, mida vallutavad turistide hordid, sh peamiselt idamaadest saabunud.

Jõukamad inimesed külastaksid kindlasti ka Moulin-Rouge’i või Lido’t, kuid nii nagu ei huvita mind ööklubid Tallinnas, seda vähem Pariisis. Ühesõnaga, olen olnud ebatüüpiline turist, kelle valikuid on mõjutanud eelkõige muuseumid ja näitused ning haruldasemad lossikompleksid.

Pariisi linnajaod

Maailmalinnas on 20 linnajagu, mis üksteisest suuresti erinevad. Tänu heale majutajale olen veetnud kauneid päevi 16. linnajaos, mis on kahtlemata üks kodanlikumaid, kus ei saali ringi tõmmude immigrantide massid, vaid tänavail on näha palju hästihoolitsetud vanaprouasid oma karvanässidest kaaslastega, kes muidugi jätavad tänavaile ka oma füüsilise jälje, mistõttu tuleb pidevalt jalge ette vaadata.

Pole selles 16-ndas hiiglaslikke supermarketeid ja butiikides on harva külastajaid, sest hinnad on krõbedad. Kus ka keskpäraste (kolme tärniga) võõrastemajade ööpäevataks on Tallinna kalleimate hotellide tasemel. Linnajao teeb aga eriliseks kohe ringtee taga laiuv Boulogne’i mets koos alles paar aastat tagasi avatud ülimalt kummalise Vuittoni keskusega, aga sellest hiljem.

Loomulikult on Pariisi tegelik süda Montmartre koos Püha Südame ehk Sacré Coeuri kirikuga. Linna kohal kõrguv küngas võimaldab saada linnast ülevaate ka Eiffeli torni otsa ronimata. Romantiline, boheemlaslik, impressionistlik õhkkond koos jälgedega 19. ja 20. sajandi vahetuse kunstielust ja kuulsast viinamarjaaiast on vast parim õhkkond, mida saab selles suurlinnas kogeda.

Tavaturistid kindlasti ei tea, et üks linnaosa veel on eriti pariislik – Marais, kus juudikvartalites elu pühapäeviti ei seisku nagu mujal, vaid vastupidi, puhkeb õitsele. Sealt kaugele ei jää ka Vogeeside väljak, Pariisi vanimaid osi; ning edasi juba Pompidou keskus – eriskummaline arhitektuurne koletis, pakkumas sageli näha maailma kunstiparemikku, mis kunagi Eestisse ei jõua.

See on omamoodi linnasüda, eemal Champs-Élysées’d. Viimast muidugi tasub vaadata, kuid selle turistlik glamuur jätab külmaks.

Pariisi muuseumid

Muuseumidel võiks pikemaltki peatuda. Suuri neist tunnevad turistid hästi, aga näiteks tehnikamuuseumi endises St. Martini kirikus ilmselt mitte kõik. Ka Carnavalet ehk Pariisi ajaloo muuseum (muide, tasuta sissepääs!) pole ilmselt paljudele tuttav. Samasuguseid väiksemaid, kuid ülipõnevaid muuseume on veel. Boulogne’i metsa veerel asuv eramuuseum Marmottan Monet esitleb impressionistide, eriti Monet’ loomingut. Parema ülevaate Monet´st saab muidugi Normandias, Givernys, kus on hurmav aed.

Pariisi pargid

Boulogne’i metsa kui suurimat Pariisi parki juba meenutasin. See on hiiglaslik ala teisel pool Pariisi vilgast ringteed Périphérique, kus võib tundide viisi päris looduslikus metsapargis ringi uidata. Soovitavalt küll mitte pimedal ajal, mil seal kuuldavasti võib kohtuda ka mõne kurikaelaga.

Sealsed vaatamisväärsused on muidugi nn aklimatiseerumispark, mis sisaldab botaaniliselt huvitavaid kogusid, aga mõnel määral ka linde-loomi. Uusim ja efektseim on muidugi Vuittoni Fondi hoone, mida ehitamise ajal nähtuna pidasin mingiks kosmoseobjektiks. Nüüd on see avatud ja 2015 oli seal üks saal antud ka Jaan Toomikule – videoinstallatsiooniga alasti uisutavast isast. Ruumid olid nii pimedad, et valvurid näitasid mulle ja teistele teed taskulampidega. Ega ma seda alasti uisutavat isa ka väga näha tahtnudki.

Põnevaid parke on teisigi, muidugi kesklinnas kuulsad Tuileries’ aed ja Monceau’ park, kus sel suvel üht perekonda tabas välk. Samuti hurmavad ButtesChaumont ja La Villette linna kirdeosas, ulatuslik Luxembourg’i aed ja hulk teisi väiksemaid suurlinna rohelisi oaase. Pariis on ju ka tõeline roheline pealinn. Tasub uurida.

Pariisi ümbrus

Boulogne’i mets on tegelikult veel täiesti Pariis, kuid lähikonnas on ka suurepäraseid vaatamisväärsusi, kuhu pääseb lähirongi või bussiga. Monet ja Giverny said juba mainitud. Oma viimased eluaastad veetis kunstnik ju sealses Normandia asulas.

Alati räägitakse ka Versailles’st, aga palju huvitavam on selle eelkäija – Fontainebleau’ lossikompleks, nagu ka Vaux-le-Vicomte’i loss ja park, mille loojad seejärel Versailles’ kompleksi ja pargi kujundasidki. Miks mitte ka romantiline Chantilly, loss keset kauneid vetevoogusid!

Pariisi söögikohad

Jätaksin pikema arutluse sel teemal vahele, sest neid on palju ja ka hinnatase on väga erinev. Otsida tuleks väiksemaid kohti, kus käivad ka pariislased ise.

Sel suvel oli kõige põnevam üks laiemalt tuntud söögikoht St. Micheli saarel keset Seine´i, nimi tõlgituna „Meie eellased gallialased“. Keskpäeval praktiliselt tühi, aga väga rõõmustava keskkonna ja teenindusega. Mitte liiga kallis. Samasugune tore elamus oli Bercys, kuid artikli maht ei võimalda sellelgi pikemalt peatuda.

Tellige prantsuse veine, ja te saate alati surematu elamuse!

Pariisis liikumine

Muidugi on soodsaim liikuda metrooga, ehkki idapoolsetes linnaosades võib see tähendada ka ebameeldivamaid lõhnaelamusi ja sellist publikut, kellest heal meelel hoiduks. Kui metroosüsteem on selge, pole mingi kunst sõita näiteks liiniga nr 1 ühest linnaosast – 1970/1980. aastate pilvelõhkujate õudusest ehk Défensist ühte veetlevamasse parki linna kaguosas – Vincenne’i lossi juurde. Kui ostate automaadist 10-piletise paki, saate märgatavat soodustust, kuid tuleb silmas pidada, et metroos valideeritud piletiga enam bussis sõita ei saa ega vastupidi. Bussi võib aga vahetada tunni jooksul. Bussiga sõidavadki peamiselt eakamad inimesed ja nn parem seltskond. Metroo on ikka rohkem lihtrahva ja immigrantide jaoks.

Pariisi jõudmine

Loomulikult saab Pariisi turismifirmade abiga, mis eeldab turistipüünistesse sattumist mitmeks päevaks. Tallinnast saab Pariisi, vähemasti suviti, AirBaltic’uga, aga see eeldab vaid käsipagasit. Viimati pidin „muude teenuste“ eest peale maksma üle 150 euro. Meeldivaim on olnud lennata Lufthansaga, kiire ümberistumisega Frankfurdis. Teenindus lennukis ja lennujaamas on olnud diskreetne, mitte pealetükkiv. Kuuldavasti sama meeldiv on lennata Finnairiga Helsingi kaudu.

Ent kõige olulisem kogu reisi juures on isiklik eelarve. Kui reisi tarvis pole võimalik panustada nädalaks 1000 eurot või enamgi, siis pole vist mõtet minnagi. Muljed ei pruugi kujuneda parimaiks. Ent see on muidugi vaid mu subjektiivne nägemus, nagu algul lubasin.

Pildiallkirjad

1. pilt  Vuittoni Fondi kunstikeskuse hoone Boulogne’i metsas.

2. pilt: Marais’ linnaosa juudikvartaleis on pühapäeviti suur tung falafeli pakkuvaisse söögikohtadesse.

3. pilt: St. Micheli saarel keset Seine’i on restoran nimega "Meie eellased gallialased", kus sai endast pilti teha ka keltide kunagise peakattega.

Pilt 4: Suvistel pühapäevadel oli Champs-Élysée prospekt suletud liiklusele ja avatud tervisesportlastele

5. pilt: Claude Monet’ kaunitelt impressionistlikelt maalidelt tuttav park tema viimases elukohas Giverny’s.

Après Nice *

Eesti sotsiaalmeedias vaieldakse, kas selle terroriohvriks langenud linna nimi on Nice või Nizza. Kohati unustatakse aga toimunu tähendus Euroopa ja kogu tsivilisatsiooni jaoks. Kaks Eesti kodanikku 84 hukkunu hulgas – see äratas Eesti rahva tõsisemalt mõtlema selle üle, kuhu maailm on minekul. Peagi järgnes Nice’is juhtunule terroriakt Saksa rongis jne.

Omamoodi kummaliseks „vabanduseks“ on kujunenud väide, et muslimist terroristi esimeseks ohvriks Promenade des Anglais’l oli oma riietuses šariaadikombeid järginud naine. Ohvrite seas oli teisigi muslimeid.

Mida sellest peaks järeldama? Kas see polnud siis islamiäärmuslase sooritatud ja Islamiriigi ehk Daeshi heaks kiidetud inimsusevastane akt?! Euroopas on viimasel ajal omaks võetud äärmusliberaalne, õieti seniseid euroopalikke väärtusi ignoreeriv sektantlik mõtteviis, et peame suutma avasüli vastu võtta ja lõimida siin usuhulle. Prantsusmaa on üks esimesi islamiterrorismi ohvreid, kuid kahtlemata mitte viimane.

*) Pärast Nice'i

Jaga |