Miks on Hiina nii mõistlik?

GWYNNE DYER,      28. juuni 2006


Möödunud kuul oli Hiina kaubandusülejääk 13 miljardit dollarit. Aasta peale teeb see üle 150 miljardi dollari. Miks hoiab Hiina aga ikka oma pead õlgade vahel ja järgib peaaegu kõike, mida „rahvusvaheline üldsus" (ehk Lääs) ette kirjutab? Isegi Hiina saatkonna pommitamise peale Belgradis nad ainult naeratasid ning vuntsisid hoone jälle üles.

Hiina kaubandusülejääk on küll suur, kuid arvestades riigi suurust polegi see nii muljetavaldav. 1,3 miljardi elanikuga maa puhul teeb 150 miljardi dollarine kaubandusülejääk siiski vaid ca 120 dollarit inimese kohta. Selle raha eest ei tasuks isegi töökohta vahetada. Rääkimata sellest, et see ülejääk ei ohusta tegelikult maailmamajandust, kuigi mõned nii väidavad.
Olukorra muudab keerulisemaks, et kogu Hiina kaubandusülejääk lasub USA kukil. Seda tasakaalustab osaliselt Hiina priske kaubanduspuudujääk Lõuna-Aasia, Lähis-Ida ja Aafrikaga, kust Hiina ostab oma tooraine. Kuid on tõsi, et Hiina kaubandusülejääk USAga kasvab sellal kui USA seisab silmitsi oma kõigi aegade suurima, 700 miljardi dollarise kaubanduspuudujäägiga.
Ah et Hiina on järgmine üliriik ja Ameerika on järgmine Hispaania? Sellise loba kirjapanekuga võib küll hästi ära elada, kuid tegelikkus on teine. Hiinast pole saamas üliriiki, kuigi temast saab ühe või kahe aastakümne pärast kindlasti üks maailma juhtriike. Ja Ameerika majandus pole kokku kukkumas, kuigi ta tulevikus enam maailmas ei domineeri. Ameerika suurimaks kaotuseks on oma tähtsustunde vähenemine.

„15-aastane aken"

Osa Hiina kasvunäitajaist on muljetavaldavad. Näiteks fakt, et mullu kasvas Hiinas autode tootmine 21,6% – seda ajal, kui terves Läänes autotehaseid suletakse. Hiina juhtkond näeb aga siiski majandust, mille sõltuvus välisinvesteeringutest ja välismaistest tarbijatest on liiga suur. Hiina siseturg, mis muudaks majandusime pöördumatuks, kasvab järk-järgult, kuid enne läheb veel 15 aastat, kui Hiina siseturust saab Hiina kaupade peamine tarbija.
Seni ei tohi Hiina teha midagi, mis võiks häirida saabuvaid investeeringuid ja väljuvaid kaupu. Pekingis räägitaksegi „15-aastasest aknast", mille jooksul Hiinal on ainus võimalus saada arenenud riigiks. Selle akna avali hoidmine nõuab aga rahu. Eelkõige nõuab see häid suhteid USA ja Jaapaniga, seepärast taganebki Hiina kummarduste saatel vältimaks nendega suuremaid kokkupõrkeid.
Hiinal, nagu igal teiselgi riigil, on teemasid, millest ta ei loobu: nagu seda on näiteks Taivani formaalne iseseisvus. Kuid Peking ei lähe tema arvele kogunenud dollarimägedega kukutama USA majandust, sest ta vajab USA tarbijaid, kes jätkaksid Hiina kaupade ostmist. Samuti ei kasuta Hiina oma kasvavat rikkust sõjalise võimsuse kasvatamiseks, vaatamata kõigile USA-s selle kohta õhinaga levitavatele lugudele. Hiinal poleks sellest mingit kasu.
Ja mida arvata legendaarsest vahetuskursist, Hiina allahinnatud vääringust, mis aitavat Hiinal röövida töökohti vanadelt tööstusmaadelt? Renminbi on tõepoolest alla hinnatud, ilmselt isegi kuni 40%, kuid see pole kindlasti Hiina edu peapõhjus, nii nagu ei kavatse Hiina seda ka kellegi teise ajakavast lähtudes revalveerima hakata.

Hiina tegelik eelis

Kõike seda oleme juba näinud. 1980-ndate keskel oli Jaapan see, keda kahtlustati terve maailma haaramises. Jaapani majandus oli ligi 10-protsendise tempoga kasvanud kolmkümmend aastat ning jaapanlased hakkasid ostma olulisi tükke Ameerika tööstusest ja kinnisvarast. Mitmesugused targad kuulutasid, et peagi langeb taevas maa peale. Jaapani jeen oli tõsiselt alla hinnatud ja eksperdid otsustasid, et see ongi probleemi juur.
Ja nad parandasid selle vea. Suurte tööstusriikide rahandusministrid kogunesid New Yorki ning teatasid, et USA dollari kurss on liiga kõrge (kuulus Plaza pakt). Nende usu puudumine dollarisse osutus isetäituvaks prohvetluseks: dollar tõepoolest langes jeeni suhtes, Jaapani ekspordi konkurentsivõime alanes ning Jaapanis algas 15-aastane aeglase kasvu aeg, millest ta alles praegu on hakanud kosuma. Probleem sai lahendatud.
Praegu nii ei juhtu, sest allahinnatud rahakurss moodustab vaid väikese osa Hiina konkurentsieelisest. 1980-ndatel aastatel olid Jaapani palgad juba Ameerika tasemel – Hiina tegelik eelis aga ongi suhteliselt haritud tööjõud, mis saab palka vaid kümnendiku Ameerika omast. Isegi kui renminbi hommepäev revalveeritaks 40% võrra, jääks enamik Hiina praegusi ja plaanitud välisinvesteeringuid Hiinas ikka plussi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)