Tervislik elamine vahetult enne suremist

RAIMO AAS,      12. november 2003


Mina armastan kohutavalt elu ja elamist. Et võimalikult kauem enne suremist elada, loen ma tohutult ajakirjandust, kuidas seda teha. Eriti aga neid artikleid, kus on juttu tervisest. Tänu nendele artiklitele mul veel hing sees seisabki. Statistika tarvis olen ma terve nagu purikas ja elan kindlasti palju kauem kui meie praegune ja kõik järgnevad valitsused kokku!
Mille või kelle eest siis veel hoolitseda kui mitte oma tervise eest. Silma otsaski ei salli ma neid inimesi, kes tänu ebaõigele ja ebapiisavale toitumisele võtavad kätte ning kolivad teise ilma enne, kui Eesti jõuab … Euroopasse. Igatahes mina küll selline desertöör ei ole!
Näiteks loobusin juba krooni tulekust alates mune söömast, sest lugesin mingist ajakirjast Mongoolia südameshamaani loitsu, kus oli öeldud, et munad sisaldavad kolesterooli ja see tekitab veresoonte ummistust. Alates 90ndatest on aga minu külmikust kadunud searasv, sest ühe Iisraeli rabi kinnitust mööda on searasv veelgi hullem kui kanamunad.
Mis aga kõige tähtsam, kui toitute tervislikult, ei jõua teie kallid sugulased kuidagi ära oodata teie surma. Ja paras neile! Toitugu siis kah tervislikult! Kogegu omal nahal, millist IME't võib teha eestimaise searasva asendamine euromaise poslamaslaga.
Ka eestimaist võid näeb minu söögilaud samapalju kui kurdi põgenikud oma kõrvu! Tarbin ainult teadmata kust toodud, ent odavat välismaist margariini. Seda leivale määrida ja süüa on kümme korda tervislikum kui Eesti võipakki vesise suuga vaadata. Vot nii! Muide, välismaa vesi on palju kallim Eestimaa piimast vaid seepärast, et see on tervislikum. Vesi suuri laevu kannab, piim vaid liigseid kaloreid annab - kui luuleliselt väljenduda.
Mida siis kõige selle peale öelda? Eks ikka ainult seda, et mitte tänu perearstile, vaid üksnes tervislikule toitumisele võib pääseda ateroskleroosist.
Mis, te ei taha seda juttu uskuda? Kas te tõesti pole kusagilt lugenud, et paksude eluiga on lühem kui kõhnukestel? Paksukese süda ütleb lihtsalt varem üles. See süda peab ju 24 tundi ööpäevas verd läbi sularasva pumpama.
Ma kaalusin siis ennast ja kujutage ette: kuigi toitun tervislikult, olin ikkagi ülekaalus. Hakkasin dieeti pidama. Küll on kahju, et sellist dieeti ei tuntud aegadel, mil nõidasid tuleriidal põletati. Sest tuleriidal põletamine olnuks tunduvalt inimlikum kui selline dieet: esimesel päeval viis liitrit keefirit. Teisel päeval - kuus kilo õunu. Kolmandal päeval kümme liitrit riisi keeduvett.
Nädalaga ei langenud mitte ainult minu kaal, vaid langesin ka ise kokku. Kuid see polnud sugugi dieedi süü.
Naabrid aitasid mind hellalt tuppa voodisse, sest mul oli nii paha, nii paha, nii paha, ja küsisid, mida ma sooviksin. Palusin mõnd ajakirjandusväljaannet, kus oleks kirjas, kuidas jääda elama siis, kui surm ronib sisse nii uksest kui aknast.
Mulle ulatati värske "Euroeesti terviselehe" number, mille avaartikkel kandis pealkirja "Vesi võib olla mürk".
Jõuetult voodis lebades jäin ma mõttesse. Huvitav, kui kaua võib kaamel ilma veeta elada? Ja kas ma venitan järgmiste Riigikogu valimisteni välja?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)