Rahvarinne 30-aastane. Imeline poliitiliselt plahvatuslik kevad 1988

Heinz Valk ja Kostel Gerndorf, kuidas praegu mäletate endid osalemas 30 aastat tagasi, Rahvarinde loomise ajal?

Heinz Valk: Olin üks neist, kes 13. aprillil televisiooni otse-eetris kõlanud Edgar Savisaare üleskutse järel luua Rahvarinne kirjutas pärast saate lõppu sellele ka alla.

Kostel Gerndorf: Mina ühinesin maikuus, kohe kui loodi algatuskeskus. Telesaadet vaatasin kodus.

Mis seondub teile Rahvarindega kõigepealt?

Valk: Rahvarinne on Eesti ajaloo kõige rohkemaarvulisem ja võimsam ühiskondlik liikumine. See oli poliitiline rahvaühendus, mille rolli Eesti taasiseseisvumisel ei ole võimalik alahinnata. Rahvarinne oli suurele osale tollastele liikmetele esimeseks poliitikakooliks. Kui iseseisvumisprotsess 1988. aasta kevadel algas, siis ei teadnud rahvas poliitikategemisest suurt midagi. Poliitikat tehti rahva asemel. Kogu Rahvarinde tegemine langes ajale, kui koos tuli teha poliitikat, võidelda, organiseerida, õppida. Ühel ajal nii koolipoisid kui ka tööinimesed. Kogu aeg käis üks tegutsemine.

Gerndorf: Tollal oli meil eestseisuses vaid kaks inimest, kes oskasid poliitiliselt mõtelda. Need olid Edgar Savisaar ja Marju Lauristin. Teised olid muude erialade inimesed, kes vahel ikka mõtlesid, et mis saab ühiskonnast ja Eestist. Aga kuidas teha mingis konkreetses olukorras poliitikat, seda õppisime tollal veel kõik.

Kas tollane kiirkorras poliitika õppimine ja tegemine tuli edaspidi kasuks?

Gerndorf: Eks ta õpetas muidugi poliitiliselt mõtlema ja tegutsema. Mina ei ole pärast Rahvarinde-perioodi poliitikas arvestatavalt tegutsenud.

Valk: Kuna elusaatus lükkas mind Rahvarindest Ülemnõukogusse, siis tuli mul see asi läbi teha kuni iseseisvuse saavutamiseni 1991 ja hiljemgi. Rahvarinde-aeg oli omapärane ja keeruline periood, mis tähendas pidevat rakkesolekut, kus polnud pühapäevi ega riigipühi, kus pidi kogu aeg midagi tegema. See oli meeletu energiakulu, mis sai sellesse pandud. Lõpuks kurnas see nii ära, et kui Eesti iseseisvaks sai, siis lahkusin aktiivsest poliitikast.

Kas Rahvarinde-idee tuli sellest mainitud telesaatest või oli selleks olemas mingi laiem ühiskondlik ootus?

Valk: Tollastele võimudele võis see tulla üsna jultunud sammuna, et nende silme all organiseeritakse uut rahvaliikumist. Poliitsaateid jälgiti suure tähelepanuga ning võis oodata karmi reageeringut. Aga jäigalt vastu ka ei saanud enam olla, sest inimeste initsiatiivi tuli ju tervitada. See oligi altpoolt tulnud algatuseks.

Tollane parteijuht Karl Vaino ehmatas saatest nõnda ära, et kui järgmine päev läks delegatsioon parteimajja organiseerumiseks luba saama, siis saatis Vaino enda asemel kohtumisele Indrek Toome. Tema sai küll aru, millega tegemist on, ning lubas, et takistusi ei tehta.

Edasi arenesid sündmused plahvatuslikult. Kõikjalt hakkas tulema kirju ja toetusavaldusi, neid saadeti nii televisiooni kui ka ajalehtedesse. Terved suured töökollektiivid toetasid seda – nii tehased ja kolhoosid kui ka teadusasutused ja koolid. Allkirjadega nimekirjad olid nii pikad, et need ei mahtunud kuhugi ära.

Pärast 1.–2. aprillil Toompeal toimunud loomeliitude pleenumit tulid paljud tabuteemad avalikuks ning kõik tahtsid rääkida, kirjutada ning pärast Rahvarinde-idee väljakäimist ka poliitiliselt organiseeruda. Rahvarinde loomine langes täpselt õigele ajahetkele, kui rahvas ootas uusi juhte, kes neid suunama ja juhtima asuksid. Rahvarinne oli poliitiliseks liikumiseks ideaalne võimalus. 

Rahvarinne muutus kiiresti kõige mõjukamaks liikumiseks.

Valk: Teisi nii suuri liikumisi tol ajal polnudki. Ja ka hiljem ei tulnud. Tollal olid looduskaitse- ja muinsuskaitseseltsid, fosforiidisõda ja ausambad ning muud kaitsmist väärivad objektid, nagu ka varasema Eesti Vabariigi aegsete poliitikute meenutamine. Rahvarinne organiseerus nii kiiresti, et vähem kui mõne kuuga oli toetust avaldanuid ja inimesi tugigruppides juba üle 200 000, mis on Eesti oludes enneolematu. See oli imeline plahvatuslik tõus.

Gerndorf: Rahvarinde kui mõtte alguseks oli ka eelnev, 1987. aasta, kui tekkis isemajandamise idee. Mõtteharjutustega jõuti ikka tõdemuseni: kuidas seda isemajandamist parandada, kui poliitikat ei paranda? Ühiskond oli ootel. Samas oli ka neid, kes soovisid teistmoodi. Mitte kõik „Mõtleme veel“ saates olijad ei kirjutanud algatusele alla.

Mis sündmus oli Rahvarindele kõige tähendusrikkam? Kas Balti kett augustis 1989?

Gerndorf: Muidugi rahvusvaheliselt peetakse selleks Balti ketti, ja see on arusaadav. Samas sisemiselt on olulisem ikka Rahvarinde asutamine ja kongress koos sellega kaasnenud poliitilise liikumisega. Sündmusena oli väga meeliülendav ka septembris toimunud „Eestimaa laul“ Tallinna lauluväljakul.

Seal kõlas Heinz Valgult ka unustamatu: „Ükskord me võidame niikuinii!“ Kas nüüd oleme võitnud?

Valk: Tollane võit tähendas ikka vabaduse ja sõltumatuse kättevõitmist. Selle, kui kõige olulisema me saime mõne aastaga kätte. Kõik muud võidud ja saavutused on paratamatud, mis riigiga ja selle arenguga kaasas käivad.

Gerndorf: Meie esimeseks eesmärgiks oli siis demokraatia kättevõitmine ning vabade valimiste saavutamine. Sellele toetudes saanuksime ise otsustada, millist iseseisvumise viisi soovime.

Valk: Peamine joon oli septembrikongressi järel see, et saada võimudelt kinnitus, et Rahvarinne on iseseisev poliitiline nähtus, millel on õigus minna valimistele oma kandidaatidega. Järgmine etapp nägi ette valimiste tulemusena võimu ülevõtmist, et saada Ülemnõukogusse niipalju eestimeelseid saadikuid, kes saaksid demokraatlike protsesside abil taastada Eesti Vabariigi. See öeldi avalikult välja 1989. aasta kevadel.

Gerndorf: Maikuus 1989 oli Balti Assamblee, kus Rahvarinne võttis suuna täielikule iseseisvumisele. 1988. aastal ja laulva revolutsiooni ajal oli põhiloosungiks demokraatia ja vabadus otsustada. Ka laulvat revolutsiooni oli vaja organiseerida, ning Rahvarinne oli see, kes, piltlikult öeldes, tegi lauluväljakuväravad lahti.

 Valk: Kui ma ajalehes Sirp nimetasin neid 1988. aasta suviseid, pärast Tallinna vanalinnapäevi aset leidnud noorte öistest laulmistest Lauluväljakul alguse saanud traditsiooni esmakordselt „laulvaks revolutsiooniks“, siis mõtlesingi seda, et revolutsiooniks muutis selle Rahvarinne. Ka kõige suurema, 17. juuni lauluväljakupeo organiseeris Rahvarinne.

Ja lauldigi end vabaks…

Valk: Laul käis koos poliitikategemisega. Rahvarinde eestseisus võttis 1989. aasta kevadel vastu otsuse Eesti omariikluse küsimuses. Hiljem me täiendasime seda, ning sügisel Rahvarinde teises programmis näitasime ära ka tee, kuidas seda saavutada. Rahvarinde areng 1988. aasta kevadest kuni iseseisvuse saavutamiseni toimus pideva muutumisena, arvestades olusid Eestis, N.Liidus ja maailmas. Me ei tormanud kohe alguses mõttetult vastu müüri, et selle ääres oimetuna lamada, vaid liikusime samm-sammu haaval edasi, laiendasime oma võimalusi. Ka viimases Ülemnõukogu koosseisus vastu võetud otsused alates riiklikust sümboolikast kuni iseseisvuseni tulid algselt rahvarindelastelt. See oli ilus aeg ja niisugune protsess, mis lõppes meile hästi.

Küsis AIVAR JARNE

[esiküljefoto]   Rahvarinde suurüritus 17. juunil 1988 Tallinna lauluväljakul.

Jaga |