Pärismaalased ja kaasmaalased

ANTS TAMME,      15. mai 2002


Kas Vene kiriku registreerimine tähendab uusi Venemaapoolseid nõudmisi? Kas eesti koolid peaksid vene lapsi ikka Venemaa-meelses vaimus kasvatama? Ja kas kõigile peaks ikka andma eesti kodakondsuse? Vaatamata Vene suurriiklase Dmitri Rogozini rahumeelsele külaskäigule peaksid eestlased siiski hoolega tulevikku silmas pidama…

Aastanumber oli 1969, kui ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja A. Saaremägi mu Valgevenemaale, nn kangelaslinna või -kindlusesse Bresti lähetas. Et seal toimuvat üleliiduline seminar sõjalis-patriootilise kasvatustöö alal. Kohapeal ilmnes, et kaasatud olid peale Valgevene ajakirjanike jt loomeinimeste esindajad ka Ukrainast ning Balti liiduvabariikidest.
Nägin kuulsas Bresti kindluses nii mõndagi huviväärset - olid ju selle tähtsa piirikindluse kaitsjad omadest sügavalt ära lõigatuina 1941. aasta suvel üllatavalt kaua ülekaalukatele Saksa ründavatele väekoondistele vastu pannud. Kõndisin koos teistega pool lõõskavat juulipäeva iidses kindluses ringi, adudes, et 1941. aasta juunis Bresti juurest ning mujalt N. Liidu läänepiirilt alanud ning 9. mail 1945 lõppenud väga, väga suur heitlus (mida Venemaal Suureks Isamaasõjaks nimetatakse) kätkes endas sadu tuhandeid, et mitte öelda: miljoneid hukkuvate sõdurite sangaritegusid.

Mille eest teid armastada?

… Ööbima sattusin võõrastemaja Minsk viimasel korrusel suurde ühistuppa, kus hommikul ärgates vannitoast voolava vee valju solinat kuulsin. Üks toanaabreid, noorepoolne slaavlane, jahutas seal sel moel oma poolt tosinat õllepudelit. Minu virgumist hoomates haaras mees ühe pudeli ja suskas mulle nina alla: "Õlut tahad?"
Keeldusin kombekalt, et varahommikuti mulle õlu ei istu vms. Vene mehe järgmine päring oli: "Tõ otkuda?" Vastasin, et olen Eestist, Tallinnast.
Seepeale mees vaikis veidi ja küsis siis, mõneti etteheitev alatoon hääles ja silmad pilukil: "Pravda, tðto u vas russkih ne ljubjat?" Et kas vastab tõele, et Eestis venelasi ei sallita?
Kohmasin vastuseks midagi selles vaimus, et mingi üksikjuhtumi või ekstsessi põhjal ei saa veel üldise olukorra kohta nii ühemõttelist järeldust teha, aga sisimas toksis ajus (alateadvuses voolamas arvukaid seiku venelaste laiutamisest Eestis - küüditamistest ning muust sellega kaasnenud traagikast rääkimata) nagu ketserliku, jonnaka vasarakesega: a za tðto vas ljubitj? Et mille eest teid siis nii väga armastama peakski?
See nüüdseks 33 aasta taha jääv juhtum meenub mulle aegajalt, iseäranis siis, kui satun kuulma või lugema siia jäänud venekeelsete inimeste kaeblemist või õiendamist selle pärast, et neid siin justkui aina ahistatavat, eiratavat muudkui nende põhihuvisid, ei õpetata neile Eesti riigi kulul riigikeelt, etc.
Eesti kodakondsus kõigile?
Paari nädala eest Eestis viibinud ja ka siinsete vene kaasmaalaste ühenduste liidu juhtidega (eesotsas ajakirjanik Arkadi Prisjazhnõiga) pikemalt mõtteid vahetades kehutas Vene Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komitee peamees Dmitri Rogozin EV-s elavaid (pärast II maailmasõja lõppu Eestisse valgunud) venelasi aina jõulisemalt oma nn seaduslike õiguste-vajaduste eest seisma. Ta soovitas näiteks innukalt, et kõik siinsed venekeelsed kõrg- ja üldhariduskoolidki (!) taotleksid kavakindlalt tihedate sidemete loomist tugevamate-suuremate Venemaa kubermanguvalitsustega eesmärgiga saada nendelt nii materiaalset kui ka ideoloogilist tuge. Nõnda kasvaksid siinsetest vene noortest tõelised tugeva aimuga vene inimesed, kes tunnetaksid oma juuri ja kultuurilis-etnilist kuuluvust.
Samas ei eitanud kõrge Vene emissar siiski, et Eestis elavad vene rahvusest noored peaksid kõik ikkagi ka eesti keele laitmatult selgeks õppima. Vene suurriiklasena tuntud D. Rogozin kehutas siinseid rahvuskaaslasi taotlema Eesti kodakondsust kõigile siia jäänud venekeelsetele inimestele. Ei mingit riigikeeleeksamit, oli tema alltekst selgesti hoomatav. Ning Venemaal tehtavat muudkui pidevat monitooringut selle üle, kuidas Eesti võimud siin venelasi kohtlevad.

Ma ei usu Rogozini lubadusi

Niisiis: taas kord oleme kuulnud vägagi kõnekat nõudmist, et ka eestlased peaksid taas ametiasutustes vene keelt kasutama hakkama - sest kui juba vene keel saab riigikeele staatuse, siis seda see just tähendabki…
Selles valguses ei usu siinkirjutaja eriti muide D. Rogozini valjusti deklareeritud lubadusi topelttollide kaotamisest ja muustki kahe naaberriigi suhete parendamisel. Moskvale orienteeritud õigeusu kirikute asjus tehti meie valitsuse poolt küll vägagi suur järeleandmine, aga küllap suur idanaaber peatselt mõne järjekordse nõudmise
välja käib.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)