Represseeritute seadus. Abi või mõnitamine?

MAI-LIIS ADAMS,      24. märts 2004


Minister Ken-Marti Vaher ja sotsiaaldemokraat Enn Tarto põgenesid represseeritu eest
Vt ka Kesknädal 3. märts, Mari Joonatan "Parema elu järjekord"

2001. aastal lauluväljakul, kui president mulle rukkilille pihku pistis, andsin sundüürnikuna avalduse korteri saamiseks otse Lennart Meri kätte. Vastust ei saanud. Ootasin ära okupatsioonirezhiimide poolt represseeritud isiku seaduse, kuid korterit pole ikka. Teist rukkilille ma vastu võtma ei läinud. Lill olevat saadetud maavalitsusse.

Eesti rahvas on palju kannatanud 50 aasta jooksul, kui võim oli võõra riigi käes. Kannatasid kõik, need, kes jäid siia ja kes olid välja saadetud Venemaale asumisele. Osa väljasaadetutest laagrites ja vanglates lihtsalt tapeti.

Kannatusi ei saa unustada

Ei saa kunagi unustada, kui loomavagunis üks või teine meist suri. Rong peatus, vaguni uks läks kriginal lahti ja surnu võeti rongist maha, rong aga sõitis edasi. Palju oleme tee peal omakseid kaotanud, ei suuda keegi täpselt öelda. Kui meid viidi mööda suuri Siberi jõgesid kaubalaevade trümmides ja kui emal suri imik, siis puistas ta oma asjad kohvrist välja, pani sinna imiku surnukeha ja laskis kohvri vette. Kannatustest võib palju kirjutada.
Nüüd elame omaenda riigis, mida õigusriigiks tahame kutsuda. Võttis aega 10 aastat, kui tehti valmis õigusvastaselt represseeritute seadus. See võeti vastu eelmise aasta lõpul ja kehtib selle aasta 1. jaanuarist. Muide, Lätis ja Leedus on sarnane seadus juba ammu olemas, kuid see on teise sisuga kui meie oma.
Milline siis see meie seadus on? Mida ta represseeritule annab, millised hüvitised ja soodustused meil on?
Seaduse 1. peatükk, mille nimeks eesmärk ja reguleerimisala. Tsiteerin:
Käesoleva seaduse eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut.
Millega siis seda ülekohut leevendatakse? Näiteks kolme järgmise soodustusega:
- soodustus muuseumide külastamisel;
- soodustus kalapüügil;
- soodustus tantsu- ja laulupeo külastamisel.
Neid soodustusi nimetaksin vanade ja haigete inimeste üle irvitamiseks. Nii nagu seda sätetki, mis ütleb, et kohalik omavalitsus võib vabastada represseeritu maamaksust Kuid võib ka mitte vabastada. Kes otsustab?

Probleemidest seadus ei räägi

Represseeritud isikute põhihädadest pole seaduses peaaegu üldse juttu. Kui, siis kajastuvad need seaduses pealiskaudselt. Minu meelest on vanematel inimestel põhiliselt tervishoiu, majandusliku toimetuleku, kommunaal- ja paljudel ka elamuprobleemid. Nende probleemide üle seadus lihtsalt naerab. Näiteks tervise parandamise kulutustest hüvitatakse järgmised:

a) ravituusiku hüvitis aastas - 500 krooni.
Mis on praeguste hindade juures 500 krooni? Võtame ravituusiku Toila sanatooriumisse, seal maksab päev 400 krooni, ravikuur peaks kestma vähemalt 10 päeva, seega saab inimene 500 krooni eest olla ravil ühe päeva ja kaks tundi.
Või näiteks Pärnu raviasutustele ei tasu lähedalegi minna, kuna 500 krooni eest saab seal olla 0,5 päeva.
b) ravimite hüvitis aastas - 450 krooni.
Kõik teavad, palju ravimid meil maksavad. Mida saab 450 krooni eest? Ja sedagi makstakse kord aastas. Mitu tabletti saate 40 krooni eest kuus? Pudel tavalist vitamiinidega energiajooki maksab vähemalt 120 krooni.
c) hambaravi aastas - 200 krooni.
See summa on päris naeruväärne, selle eest saab panna ühe kõige lihtsama ja odavama plommi, proteesidest rääkimata. Ei saa isegi puust proteesi.

Sõidusoodustused riigisisesel liinil: hüvitatakse kuni 50% pileti hinnast. Kuid see hakkab kehtima alles 2005. aastast. Seega nii mõnigi represseeritu on selleks ajaks siitilmast jälle lahkunud ja riigil jääb raha alles.

Keegi ei tahtnud mind vastu võtta

Õigusvastaselt represseeritud isiku seaduse väljatöötamise komisjon hakkas tööle 2003. aasta suvel. Pressi kaudu oli lahkelt lubatud esitada komisjonile omapoolseid ettepanekuid.
Tegin seda minagi. 17. juulil esitasin represseeritud isikute komisjoni esimehele Ken-Marti Vaherile kirjaliku ettepaneku, milles olin palunud, et tulevases seaduses oleks arvestatud represseeritud isikute elamuprobleemidega, kuna omandireformi aluste seadus jättis osa represseeritutest - sundüürnikud - oma endisest kodust ilma. Kuid seaduses pole sundüürnikest ega represseeritute elamistingimuste parandamisest sõnagi.

Sõbranna jälitas ministrit

Tagantjärele ajab naerma, kuidas poisiohtu justiitsminister mind vältis. Sekretär kordas ikka ühte ja sedasama: pole kohal. Tegin siis ükskord kontrolli, kui jälle öeldi, et Vaherit pole kohal ja et ta olevat välismaal komandeeringus. Mul elab Tõnismäel päris justiitsministeeriumi lähedal sõbranna. Palusin teda välisukse ees valvata, kas tõesti ministrit pole Eestis. Varsti sõbranna helistaski, et minister-noormees käib juba mitmendat korda majast välja ja sisse. Sõitsin kohale, kuid vastuseks sain jälle, et minister ja represseeritute seaduse komisjoni esimees viibib välismaal!
Seaduse väljatöötamise komisjoni töösse olid kaasatud ka Memento liikmed, sealhulgas austatud kauaaegne rahvasaadik sotsiaaldemokraat Enn Tarto.
Ei osanud ta mulle kosta, miks elamispinna soodustused ja teised inimlikult tähtsad asjad seadusest välja jäid. Ei tahtnud temagi minuga pärast enam kokku saada ega juttu ajada.

Uuel komisjonil vanad kombed

Ei soovi meiega kohtuda ka jaanuaris loodud uus komisjon, kes tegeleb represseeritute probleemide lahendamise ja selle rahanatukese jagamisega, mida riik meile ette nägi. Komisjoni kutsub tavaliselt kokku justiitsministri abi Eero Liivik. Kuid selle komisjoni käest ei ole mina ega teised represseeritud, keda mina tean, mingit infot kätte saanud. Kui helistasin Liivikule, siis kõigepealt ta riidles minuga ja siis väljendas imestust, kes ministeeriumi majast mulle tema telefoni andis. Lubas järele uurida.
Nii on lood represseeritute seaduse ja selle elluviimisega.
Minu meelest tuleks seda seadust kohe hakata ümber tegema. Seadus vajaks järgmisi täiendusi, mis vastaksid represseeritud isikute vajadustele:

- Tuleks kindlustada elamispinda vajavad represseeritud sundüürnikud oma alalise koduga või eraldada rahalisi vahendeid sellise kodu loomiseks.
- Kindlustada represseeritud isikuid ühe tasuta ravituusikuga aastas.
- Tõsta ravimite hüvitise määra - 50% ravimite maksumusest.
- Kompenseerida osaliselt riigipoolt kommunaalmakse (elekter, vesi, gaas).
- Suurendada hambaravi ja proteesimise hüvitissumma 5000 kroonini.

Vaevalt, et keegi meid enam kuulda võtab. Kuid niisugust seadust, nagu see, poleks olnud vaja vastu võtta. Ainult kõlav nimi. Kuid võibolla soovin ma võimatut. Mida need poisiohtu ministrid ja nende abid repressioonidest teavad? Ja hambaproteese on neil alles kolmekümne aasta pärast tarvis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)