Haige riik ehk õiguskorra devalveerumine

EDGAR SAVISAAR

blogist 20. mail

Kas see on nüüd nulltolerantsi tagajärg, millele meie „äraostmatud" üles kihutasid ja millele me kõik heakskiitvalt neile järele noogutasime? Kriminaalkorras karistatute osakaal on üle kahe korra kõrgem Euroopa keskmisest, ainult Lätiga oleme veel ühe pulga peal, aga Läti ei ole ju ometi meile eeskujuks. Kohtueelse menetluse käigus võetakse meil kümme korda sagedamini vahi alla kui Soomes!

Eesti rahvas kuritegelik?

Tuleb nii välja, et valitsejate arvates on meil lausa kuritegelik rahvas, keda me aina karistame ja karistame, aga nemad ei tee kuulmagi. Euro tulekuga saab selline poliitika veel hoogu juurde. Lubati ju, et kui riigilõivude puhul ümardatakse vahetuskurss allapoole, siis trahvide puhul tehakse seda ülespoole.

Mida me teeme, kas vahetame rahva välja? Või on see Riigikogu ja valitsuse mõtlemisvõime küsimus?

Kas keegi teab kedagi, kes teab ühtegi riiki, kus selline karistuspoliitika on andnud tulemusi? Inglismaal oli kõige kõrgem varguste protsent sel ajal kui kurjategijaid hukati linnaväljakutel.

Tõenäoliselt tulenevad need tendentsid ühiskonna üldisest moraalitasemest ja liikumisest politseiriigi suunas. Kui inimesed peavad seda riiki ja karistuspoliitikat enese suhtes ebaõiglaseks, siis ei häbeneta kuulumast nende hulka, kes rikuvad seadusi. Kui seadused on amoraalsed või on seaduste kohaldamine amoraalne, siis nendest seadustest ka ei hoolita. Kui seaduste taga ei ole enam moraali, siis jääbki ainult kohtu ja õiguskaitsesüsteemi pime sund. Kui moraal õiguskorda piisavalt ei toeta, siis ainult karistustega tulemusi ei saavuta. Pikkamööda muutub karistamine ja karistatuks olemine tavapäraseks elamise viisiks.

Haige riik

Politseiriigi üheks tunnuseks on õiguse selektiivne kohaldamine. See muudab õiguse mitte regulatiivseks, vaid ainult nuhtlemise instrumendiks. Nuhtlemise instrument aga ei ole kunagi moraalne. Pigem on see haige riigi tunnus!

Mõned viimastel aastatel suure käraga algatatud kriminaalasjad, mis on pärast armetult kokku vajunud, on lausa lakmuspaberiks. Mäletan, kuidas omaaegne Tallinna abilinnapea Rein Lang vandus avalikult tulist kurja kogu õiguskaitsesüsteemi kohta, kui peaks selguma, et Vladimir Panov ei olegi temale inkrimineeritud tegudes süüdi. Panovi süütus sai viie aastaga lõpuks tõestatud, aga ma ei tea, et õiguskaitsesüsteem oleks mingeid kardinaalseid muudatusi üle elanud, kuigi Langist on saanud vahepeal lausa justiitsminister.

Või näide Viisitammest, keda aplombiga süüdistati korruptsioonis ja altkäemaksuvõtmises, aga välja tuli riigihanketingimuste väljalobisemine. Või Jaanus Mutlist, keda käraga süüdistati ja pärast vaikuses õigeks mõisteti.

Juba räägitakse üha avalikumalt, et maadevahetuse kohtuprotsessiga juhtub sama. Ainult arvatakse, et seda protsessi venitatakse nõnda kaua, kuni avalikkus on unustanud, millest asi alguse sai.

Inimesed kardavad oma riiki

Üha rohkem inimesi tunnistab, et nad kardavad oma riiki. Ju siis saadakse aru, et poliitiliselt kallutatud kriminaalasjade algatamine on Eestis tõepoolest võimalik. Inimsaatused võidakse ära ruineerida, aga meediaga tihedat koostööd tegevatele uurijatele ja prokuröridele patsutatakse veel õla peale ja mõni neist ehk arvabki, et ajas õiget asja.

Meil on tohutu hulk karistatuid, aga õiguskord seejuures devalveerub. Seda tunnistas ka Märt Rask, kui ta Riigikogus rääkis, et ainult vastsündinud on Eestis veel karistamata.

Kohane näide siinjuures on ka see, mis juhtus laulja Voldemar Kuslapiga. Tean teda kui džentelmeni ega suuda uskuda, et kohtuotsus oli tema suhtes õiglane. Mees läks oma õigusi kaitsma ja kogu maja öörahu eest võitlema! Tegelikult peaks talle aitäh ütlema, mitte kurjategijaks tunnistama.

Pärast seda küll ei teki inimestel soovi taolistel juhtudel sekkuda, pigem hoitakse niisugustest asjadest kõrvale. ?kski heategu ei jää karistamata - usun, et seda on paljud inimesed kogenud.

-o-

Jaga |