Jää vabaks, Eesti meri…

OKSANA KOSTINA,      18. juuni 2003


Olen Euroopa Liiduga ühinemise suhtes skeptiline. Ma ei arva, et on mõistlik iseseisvus vabatahtlikult ära anda. Eesti on vabadust nii kaua oodanud ning alles hiljuti saanud. "Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu", seisab põhiseaduse esimeses paragrahvis. ELiga ühinemisel sõltumatus ja iseseisvus ju kaob.

28. juunil toimub keskoorte Euroopa Liidu teemaline konverents. Lisaks asjatundjate sõnavõttudele saavad noored paneeldiskussioonis vastused seni selgusetutele küsimustele. Ühinemine ELga on üldse selle suve kõige kuumem teema. Eurooptimistid ning -pessimistid on alustanud oma propagandat - lendlehed, voldikud, tele- ja raadiosaated ning artiklid lehtedes väljendavad erinevaid arvamusi. Loomulikult on igaühel omamoodi õigus, kuid agressiivsus, millega neid seisukohti - eelkõige eurooptimismi - peale surutakse, on hakanud tüütama.

Hea Ojulandile, halb vanainimesele

Muidugi vajame informatsiooni. Kuid eelkõige on JAH või EI referendumil igaühe isiklik otsus, sest see, mis on hea Kristiina Ojulandile, võib olla halb vanainimesele, kes lihtsalt ei tule oma väikese pensioniga toime, juhul kui Eestis Euroopa Liitu astumise järel hinnad tõusevad.
Ise olen Euroopa Liiduga ühinemise suhtes skeptiline, sest ei arva, et on mõistlik vabatahtlikult ära anda iseseisvus, mida Eesti on nii kaua oodanud ning alles hiljuti saanud. "Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu", seisab põhiseaduse esimeses paragrahvis, kuid ELiga ühinemisel seesama sõltumatus ja iseseisvus kaob, sest saame Europarlamendis kuus kohta 732-st, mis moodustab vaid 0,82%. Võim tsentraliseerub Brüsselis, kaovad Eesti piirid ning nendega koos ka Eesti kroon, Eesti pass ja mingil määral ka eesti kultuur, sest tulevikus saab liidust fõderatsioon ühise riigikeelega - arvatavasti muutub selleks saksa keel. Seega saab moderniseeritud kujul ikkagi teoks Hitleri plaan nimega "vabatahtlik okupatsioon".

Euroametnike elu paraneb

Kes sellest kaotavad? Arvatavasti pensionärid, vaesed inimesed ning loomulikult põllumehed. Kümne aasta jooksul on eurodirektiivide tõttu Eesti põllumajandust ja külaühiskonda pidevalt hävitatud. Tänasesse Euro-Eestisse on jäänud umbes 2000 elujõulist talu, kuigi esimese Eesti Vabariigi ajal oli neid 70 korda rohkem.
Loomulikult on neid, kelle elu paraneb Eesti astumisega Euroopa Liitu oluliselt. Nimelt ametnikud, kes Brüsselisse tööle lähevad. Palk alates 60 000 kroonist on ju väga normaalne. Küllap on olemas veel inimesi, kellele on Eesti astumine ELi kasulik, kuid mul ei ole sellest infot. Miks on EL hea näiteks tudengile? Ärgu eurooptimistid ainult vastaku, et mul tekib rohkem võimalusi õppida välismaal - need võimalused on mul ammu olemas, kuid kes annab raha? Argumendid, millega europooldajad meid ähvardavad, on üldse üsna primitiivsed. Näiteks: "Läti ja Leedu liituvad ELiga, järelikult peame meie ka seda tegema, muidu jääme isolatsiooni (hirmus sõna, oi-oi-oi!)", "Venemaa ähvardab, kuid Euroopa Liit kaitseb meid" jne.
"Enesestmõistetavalt on liiduvabariik iseseisev, õigusega astuda välja NSVL-st, millal aga rahvas tahab" - selle fraasiga lohutasid rahvast ka okupatsioonivõimud. Kas nüüd on meie selge poliitiline siht see, et meid okupeeriksid Euroopa suurvõimud?
Kas keegi oskab selgitada, kuidas saame jääda vabaks rahvaks ning otsustada oma saatuse üle Euroopa Liidu koosseisus? Kui mulle tõestatakse, et see on võimalik, siis hääletan referendumil liitumise poolt. Praegu olen seisukohal, et Eesti kodanik ei ole nii loll, et ei suuda oma riigi juhtimisega ise hakkama saada. Ehk emotsionaalselt väljendudes - jää vabaks, Eesti meri ...

Võim tsentraliseerub Brüsselis, kaovad Eesti piirid ning nendega koos Eesti kroon, Eesti pass ja mingil määral ka eesti kultuur, sest tulevikus saab liidust fõderatsioon ühise riigikeelega - arvatavasti saab selleks olema saksa keel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)