Kas rikkad maksaksid rohkem tulumaksu oma riigi heaks?

Ammune tuttav Lea ütles, et ta on vaimse puudega isikute osakonnas hooldusõde. See on raske ja ka lausa ohtlik töö, kuid  palk pole isegi viit tuhandet krooni. Isegi mitte poolt keskmist palka! „No kas see on õiglane?!”  küsis Lea.

Mida muud  sain vastata, kui seda, et loomulikult pole õiglane: Lea palgavahe mõne tippjuhi suhtes  on juba kolmekümnekordne! Ei, see pole arenenud riigis õiglane.

Arutasime ja leidsime, et rahva seas ei tekitagi suurt viha mitte suuremad palgad, vaid just järjest suurenenud ebavõrdsus palkade vahel, nn palgakäärid. Vihale ajab tohutu suur vahe inimeste sissetulekute ja seega ka ostujõu vahel.

Arutasime, mida võiks ette võtta.

Leidsime, et tuleks tõsta alampalka – selge see. Aga mängleva kergusega tõstetaks siis ka ülemisi palku. Valitsus armastab rääkida, et palgad tõusid näiteks mullu keskmiselt 15%. Eks ole tore: kõigi palgad tõusid! Aga kui palku tõsta näiteks 15%, siis 5000-kroonise palga saajal tõuseks palk kuus 750 krooni, 100 000-kroonist palka saaval (aga neid polegi enam vähe!) aga 15 000 krooni! Palgatõusu protsent on mõlemal võrdne, ainult et kättesaadava raha hulk on teisel juhul 20 korda suurem!

Näiline võrdsus muutub tegelikkuses suureks ebavõrdsuseks.

Täpselt sama lugu on tulumaksu alandamisega. Tulumaksu üheprotsendisest alandamisest võidab väikese palga saaja  aastas mõnisada krooni,  miljonilise aastatuluga inimene aga ligi 10 000 krooni. See on ju Lea kahe kuu palk!!!

Mida siis teha, et sissetulekukääride ulatust kärpida? Millised võimalused riigil selleks on?

Üks võimalus on  alampalga tõstmine. Teine võimalus maksuvaba miinimumi tõstmine.

Kõige tõhusamaks vahendiks peangi astmelise tulumaksu kehtestamist. Palgakääride numbrilist osa see küll ei muuda, aga vähenevad käärid sissetulekute vahel. Kui väiksema sissetulekuga inimesed maksavad vähem tulumaksu, jääb neil rohkem raha kätte. Kui suurema sissetulekuga inimesed maksavad senisest rohkem tulumaksu, jääb neil vähem raha kätte ja rohkem raha läheb riigi üldiste vajaduste katteks. Sissetulekukäärid vähenevad, lisaks sellele kaob ära ka stiimul palku taevasse tõsta – oluliselt suurenev tulumaks jahutab  palgatõstmishimu. Ja kui ikkagi tõstetakse, siis teadmisega, et suur osa palgatõusust läheb tulumaksu näol kogu ühiskonna hüvanguks.

Millised võiksid olla tulumaksuastmed, jääb aruteluteemaks. Aga et oleks, kust arutamist alustada, pakun hakatuseks välja sellise väga lihtsa skeemi:

Tulumaksuvaba määr 5000 krooni kuus.

Edasi maksustataks saadav tulu ositi nii:

5001–10000 kroon – tulumaks 10%

10001–20000 krooni – tulumaks 20%

20001–30000 krooni – tulumaks 25%

30001–40000 krooni – tulumaks 30%

40001–50000 krooni – tulumaks 35%

Tuluosa, mis ületab 50 000 krooni, maksustataks 40% tulumaksuga.

10 000 krooni kuus palka saav inimene maksaks seega tulumaksu ainult 500 krooni, Riigikogu liige aga 11 500 krooni kuus.

Nagu öeldud, on selline astmestik lihtsalt esimese hooga välja pakutud ja  vajab kindlasti täpsemat kalkuleerimist.

Tähtsamaks pean, et taas tekiks diskussioon astmelise tulumaksu teemal. Keskerakond oli see, kes juba aastaid tagasi jõuliselt sellest rääkima hakkas. Tundub, et oleme nüüd selle teema arutamiseks tunduvalt küpsemad kui kümmekond aastat tagasi, kui Keskerakond esimest korda selle teema üles tõstis. Juba siis leidis idee astmelisest tulumaksust üsna suurt poolehoidu, kuigi tollal polnud  käärid sissetulekute vahel nii kohutavalt suured nagu nüüd. Usun ka, et väga suure sissetulekuga inimesed on oma majandusliku kindluse saavutanud, nende naistel juba on pool miljonit krooni maksvad kasukad ja kallid ehted ning neil endil mitu miljonit krooni maksvad autod, ning nad on nüüd ehk juba vaimselt valmis oma sissetulekutest senisest suurema osa riigi üldiseks arenguks loovutama.

Veelkord – riigil on väga vähe abinõusid sissetulekukääride vähendamiseks. Astmeline tulumaks oleks selleks kõige tõhusam.

TOIVO TOOTSEN

Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |