Veresüü eesti rahva vastu

Edmund Ernits,      29. oktoober 2003


On ju teada, et nõukogustamise algul hoidis Moskva Pätsi ja Laidoneri kui pabulaid pilpa peal.
Minu isa teenis kindralstaabi II osakonnas B jaoskonna ülemana. Äraseletatult oli tema jaoskonna järelevalve all sõjaväesisene vastuluure. Temagi arreteeriti kui töölisklassi vaenlane. Nii kadus kogu meie Vabadussõda juhtinute põlvkond sootumaks. Ja nii kadusid tollaste ülikate käskude täitjad pea kõik. Ometi ei luba rahvusvaheline tava ahistada võidetute riikide kodanikke nende teenuste eest oma riigile. Nad tegid seda ju vande all. See tava oli enne Teist maailmasõda veel jõus. Seda rahvusvahelist tava ei peetud enam miskiks. Nõukogude kord eiras seda täielikult. Sama tegi hitlerlik Saksamaa vallutatud territooriumidel.
Nüüdseks on juba teada Pätsi teened nõukogude riigi ees. Võib juba aimata, et too kolmekümnendate aastate kähmlus vabadussõdalastega pidi lõppema viimaste lüüasaamisega. See sunnitööle mõistetute rodu meeldis ju Moskvalegi.
Nii arvas ka mu isa, kes Pätsi silmaotsaski ei sallinud. Mulle ütles ta, et olgu meie riigi eesotsas veel teisi Pätse ja Laidonere, vande oled ikka andnud oma kodumaale. Käsku tuleb täita.
Juhtus aga nii, et käskude täitjad mõisteti rahvusvahelise tava vastaselt mullatoidule. Juba Nürnbergi protsessi ajal tuldi välja vabandusega, et täideti vaid käske. Sedasama rääkisid ka okupatsioonivõimude käsutuses teeninud mehed. Ka meie oma kaasaegsed kohtuorganid mõistavad vangi inimesi, kes nõukogude võimu ajal täitsid vaid käske. Nagu poleks rahvusvahelisi konventsioone olemaski.
Õudsem on see, et Päts ja Laidoner ütlesid end lahti neist inimestest, kes võitlesid rinnetel Eestimaa vabaduse eest. Kuis võite nüüd öelda, et Päts üksi meie maast heaoluriigi tegi, kui selles osalesid need, kes oma verd rinnetel valasid, riigi ülesehitustöös kaasa lõid.
Kuulsin ise raadiost, kuis Päts suureliselt ütles 1939. aasta sügisel, et vastastikuse abistamise pakt Venemaaga säilitab eesti rahva. Enne alistumist olid aga Laidoneri kõned ülimalt võitluslikud.
Oleksime tõepoolest säilitanud oma rahva raske vereohvriga. Olen selles usus ka praegu. Meie sangarite hauad oleksid jäänud kodumaa mulda.
Pätsi ja Laidoneri häbi ei kata miski.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)