Kuidas vaesus lahendab kõik valitsuse "ämbrid" ja eesmärgid

 Kuidas see kõik toimib?

Esimene Laari valitsus oli tõsises hädas ühiskondliku varaga ja rahva rikkusega, mida nõukogude võim jõuliselt arendas 50 aasta kestel. Kogu maa oli kaetud tööstusettevõtete ja põllumajandustootmisega, koolide ja kultuuriasutustega. Kõik kuulus rahvale – töötegijatele, lastele, pensionäridele, sõjaväelastele, invaliididele, kommunistliku partei liikmetele, parteitutele jne. Kellelgi polnud lubatud saada ühiskondlikust rikkusest suuremat osa kui oli nende tööpanus; nõude rikkumisega kaasnes kriminaalkaristus või ühiskondlik hukkamõist.

(Mis võiks juhtuda, kui seda nüüd õpetada koolis noorsoole? Keelatakse ära!)

Töötasud olid väikesed, aga olmeteenused väga odavad, elamispind või korterid saadi tasuta, toidukaubad olid kvaliteetsed ja odavad (keegi ei nälginud).

Laari valitsus lõpetas Nõukogude Eesti aegse kuldajastu röövellikult. Kogu rahva rikkus erastati-ärastati sandikopikate eest välismaalastele ehk nn. investoritele või kohalikele, äsja kriminaalselt rikastunud isikutele. Vaest ja töötut rahvast oli nüüd kerge manipuleerida, juhtides investorite ja ENSV-aegsete ja juurdetekitatud kriminaalide abil. Varakad kriminaalid kandsid enamikus „vabadusvõitlejate“ nime ja investoriteks osutusid tihtipeale ENSV-st putku pääsenud ustavad (vabatahtlikud) hitlerlased või nende järeltulijad. Laar näitas eesti rahvale kätte, kes peab sööma kartulikoori ja kes on isamaaliitlaste valitsuse ajal peremees. Kes on "hullude ideedega" (Laari enda sõnastus) tugev juht ja kes on "pehmo". Savisaare kui „pehmo“ pilt seati rahvale hoiatuseks Laari ja Krossi kuulide ette. Ehtne kriminaalide võte!

Jagamine vaesteks ja rikasteks

on valitsusel tore. Nagu malakas riigi kohal vaeste küüru ootamas.

Esimestena sai seda malakat tunda meie riigi vaeseim pool – venekeelsed. Ansipil, Aaviksool, Pihlil ja Ilvesel oli juba ammu kindel soov nüpeldada neid, kes pidasid kalliks oma isade ja vanaisade ohvreid hitlerliku fašismi ja nende liitlaste sõjamasina hävitamiseks. Nii tekitatigi ülalmainitud seltsimeeste-härrade poolt Pronksiöö-aegne peksuorgia. Mineviku mäletamine ja austamine võrdsustati kuritööga. Sestpeale ei toimu meie riigis arutlusi riigi tuleviku teemadel. Arutluste puudumine tingib üleüldise moraalse ja majandusliku allakäigu.

Laari alustatud ja Ansipi jätkatud rahva vaesustamine ja võlaorjusse mähkimine kandis eesmärgilist (Eestimaa eestlastest tühjaks!) vilja majanduskriisi tekitamise ja üleelamisega. Reguleerimata turumajandus toimis kogu oma räpasuses. Vaene, töötu, nälgiv ja võlaorjuses rahvas on katkematu vooluna põgenenud Eestimaalt välja: Soome, Rootsi, Inglismaale, kogu maailma.

Meedia tuhandekordne sisendus

rahvale, et too peab olema avatud, salliv, vastuvõtlik, orjameelne, seksimeelne ja globaliseeruv kõigi maailma pahede osas, täitus lausa üleöö – järjekordades Soome ja Rootsi minevatele laevadele. Majanduskriisis kaotasid paljud vaesed kodumaa, aga rikkad said rikkamaks riiklike toetuste ja ja tööjõu kärpimisega.

Mind paneb hämmastama valitsuse nürimeelsus riigi majanduse hindamises. Teha lõputut kära pagulaste tulekust meie riiki on, kergelt öeldes, debiilsuse märk, ka meedia debiilsuse märk. Ärge alavääristage pagulasi! Nad teavad meie vaesust, pole alla neelanud meie riigimeedia propagandavalede konksu. Selle otsas sipleb hoopis meie broilerite valitsus. Ansipi valitsus rääkis kümmekond aastat Eesti majanduse eduloost, kuigi mingit edulugu polnudki. Ainult lõputu vaesumine ja võlgade kasv, enam kui 100 000 elaniku muutumine pagulasteks, samaväärne negatiivne iive.

Valitsus ei tea senini, et toodab täna, homme ja edaspidigi eestlastest põgenikke. Euroopas on vaja rääkida tõtt, et toodame ise rohkem põgenikke kui Euroliidu kvoot pakub, ja jääb ülegi Euroopale laiali jaotamiseks. Tuleks paluda Euroopalt abi oma rahva laialijooksmise peatamiseks. Eesti valitsus petab oma Euroopa kolleege rohkemgi kui tegi seda Kreeka. Inglismaa tahabki juba valelikust Euroopa Liidust välja astuda.

Kui kaua Soome ja Rootsigi vastu peavad meie ja EL-i kaksikmoraalile?

Valitsus peaks meie vaesust tunnistama

ja nina püsti lööma, et just nemad oma ettenägeliku majanduspoliitikaga (majanduse hävitamisega!) on päästnud meie riigi põgeniketulvast.

Sellega nad põrmustaksid ka EKRE populaarsuse kasvu pagulasküsimuses. EKRE on tõsimeeli neelanud Eesti majanduslikku eduloosse uskumise propagandistliku konksu sügavalt sisse ja leierdab pagulastetulvast. Kuid EKRE ei oska hinnata meie majanduslikku olukorda. Olles pimestatud müütilisest pagulastetulvast meie vaesesse riiki ja patoloogilisest venevihast. Ei tule pagulased Euroopa ühte vaesemasse riiki!

Venelastesse ja Venemaasse kui naabrisse tuleb suhtuda õiglaselt, ajaloolise tõe alusel. Liialt palju oli sõja ajal Hitleriga kaasajooksmist, fašismimeelsust, reetmist. Oleks võinud halveminigi minna, rohkem territooriumi kaotada. Liitlased USA, Inglismaa, Prantsusmaa oleksid nõustunud meie palju suuremate kaotustega.

Soovin Eestimaa rahvastele

meeleparandust, mõttejõudu ja julget pealehakkamist väikerahvaste sulatusahjust (globaliseerimisest) lahkumiseks! Mis tõi meid Euroopa Liitu, ei vii meid enam edasi! Nii vist ütles (kogemata) ka meie mitte eriti austatav president, kes ka diskor ja globaliseerunud naistevahetaja.

Lõpetan teadmisega, et rahva armastus Savisaare vastu on võrdne valitsuse vihkamisega.

ÜLO PALOVER, eakas talupidaja Võrumaalt Lasva vallast

Jaga |