Jõukad omavalitsused, toetage pensionäre!

RAMON LOIK,      31. juuli 2002




Seni, kuni Tallinna klaasist pangamajade varjus istuvad kaltsudes kerjused ja vanainimene ei jaksa südamerohtu osta, pole meil põhjust oma riigi üle uhkust tunda

Ühiskonna jätkumise suutlikkuse tagab tugev põlvkondadevaheline side. Vanemate eest hoolitsemine on kõikides kultuurides olnud läbi aegade üks kindlamaid põhiväärtusi, mis meie sageli ei-tea-kuhu tormava ühiskonna rahavõidujooksus pahatihti ära kipub ununema.

Lastetuba jätab soovida

Sageli tundub, et "võitjate" põlvkond nagu polekski vanemlikku hoolitsust tunda saanud - nii kiiresti ununevad (vahest kahjuks endalgi) elu olulised asjad. Eesti ühiskondliku teadvuse viimase kümnendi muutustele ühisnimetajat otsides on seda teadlaste poolt iseloomustatud kui väärtusteadvuse üha enesekesksemaks muutumise protsessi, mille põhijoontena on välja toodud kõige isikliku järjest suurenev eelistamine ühiskondlikule ning aineliste väärtuste osatähtsuse järsk tõus. Kümne iseseisvusaasta jooksul on ka poliitika kahjuks liiga ühekülgselt keskendunud niigi edukate toetamisele, jättes unarusse need, kes peaksid oma pika tööelu kompensatsiooniks turvatunnet kogema.

Poliitika peab ühiskonda tasakaalustama

See, millel põhineb demokraatlik elukorraldus, on eelkõige usaldus, koostöö ja vastutus. Iga poliitilise erakonna põhiolemuseks peaks olema ühiskonna ja selle juhtimise korrastamine usalduse, koostöö ning vastutuse alusel. Pidev umbusk ja võimust võõrandumine sünnitab kibestumist ja lammutab ühiskonda. Väikese ühiskonna väärtused ei tohiks olla kindlasti mitte turuväärtused, mis "küüned enda poole" põhimõttel kõike rahas mõõta tahavad, vaid eeskätt sotsiaalsed põhiväärtused. Eeskuju tuleks võtta eelkõige Põhjamaadelt, mitte Hong-Kongilt.
Seni, kuni meie "pilvelõhkujate" all istuvad kerjused, ei ole kahjuks tegemist riigiga, mille pärast võiks mingit erilist uhkust tunda. Kujukalt põhjendas ju ka USA filosoof ja poliitikateadlane F. Fukuyama Eestis esinedes, et turumajandusliku mudeli efektiivsus sõltub suuresti sotsiaalsest kapitalist ehk ühiskonna laiapõhjalisest seesmise usalduse nivoost. Usalduse piisaval olemasolul võime rääkida ühiskondlikust, majanduslikust ja poliitilisest stabiilsusest.

Pensionitõus pole populism

Probleemid, mille pärast Keskerakond täna südant valutab, on praktilist laadi ja meid kõiki iga päev puudutavad - olgu nendeks siis soodusravimite eest võitlemine, vee ja elektri hinna alandamine, eakate sõidusoodustuste tagamine või munitsipaalkorterite ehitamine. Riigipiruka juures olles ei tohiks ükski poliitiline jõud unustada vana-vanemaid, kelle elutöö väärtuste najal me praegu oma riigina Euroopa lävepakul seisame. Matemaatiline tõsiasi on see, et pensionide kasv on keskmise palga kasvust ja inflatsioonist tublist maha jäänud, juurdepääs hooldusteenustele raskenenud ning seega eakate sotsiaalne turvatunne aasta-aastalt kahanenud.
Sageli kuuleme või loeme küünilisi märkusi selle kohta, nagu tahaks mõni erakond pensionide tõstmisega endale vaid valimistel hääli teha. No kuulge(!), kui üks poliitiline jõud saab vaevalt aasta enne järgmisi valimisi võimaluse riigieelarve kujundamises tõsiselt kaasa rääkida ja seda ka ellu viia ning kui selle poliitika põhieesmärgiks on kogu aeg olnud sotsiaalse stabiilsuse kindlustamine, siis loomulikult tõstetakse haletsusväärses seisundis olevaid pensione kiiremas korras. Vastasel korral lükkab keegi teine selle jälle teadmata tulevikku.

Omavalitsused hooligu pensionäridest

Olen veendunud, et põlvkondadevaheliste sidemete kokkusõlmimine peab saama lähiaja Eesti poliitika üheks põhiülesandeks. Käesoleval aastal on pensionid Eestis tõusnud keskeltläbi 200 krooni võrra. Keegi meist ei arva, et seda oleks palju. Suurivaevu hoiab selle abil eakate elujärje tasemel, aga see on ka kõik. Ilmselt läheb riigimasina pööramine ja uute poliitiliste eelistuste seadmine valitsusel raskemalt, kui me ette kujutasime. Seda enam oleks vaja, et omavalitsused - vähemalt jõukamad nende hulgast - oma õla alla paneksid.
Tallinn on toetanud eakaid inimesi mitmel viisil - maksnud nende eest kinni maamaksu ja tasunud ühistranspordi piletihinna. Aeg oleks eakatele inimestele rahaliselt kompenseerida ka viimaste aastate hinnatõusud. Kui me tahame eristuda laarilikust "isamaalisusest", mille kohaselt eakad inimesed pidid 500 krooniga ära elatuma, siis peame uuendama kogu oma sotsiaalpoliitikat, nii linna kui ka riigi tasemel. Muutusi ootab Keskerakonnalt kogu vanem põlvkond ja neid on valmis toetama ka noored.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)