LOOV LINN ehk UUS IDEE ON HÄSTIUNUSTATUD VANA

Kui maailma peaks tabama miski katastroof nagu paljudes fantaasiafilmides on näha võinud (superviirus, asteroid, uputus vms), siis me ei pääseks gruppidena a la "Veemaailm", vaid ainult linnade kaupa.

See ongi üks põhjus, miks linnad peaksid muutuma iseseisvamaks. Seda eriti energeetiliselt ja majanduslikult.

Teine põhjus seisneb selles, et Euroliidu riigid on nii või teisiti üha enam võtmas endale DJ ehk vahendaja rolle, nii et kohalik otsustamine ja teostamine jääb ikka regiooni osaks.

ME PÄÄSEME VAID LINNADE KAUPA

jaloolised linnriigid ja nende liidud olid võib-olla kõige efektiivsemad keskkonnad inimeste arenguks. Miks? Sest polis'e  [polis, Vana-Kreeka linnriik - linn (poliitiline ja usuline keskus) koos seda ümbritseva maapiirkonnaga; erinevalt monarhistlikust territoriaalriigist või linnalise keskuseta hõimuühendusest hõlmas polis nii linnas kui ka maal elavaid kodanikke. - Toim.] kodanikke iseloomustas see, et kõik olid aktiivsed.

Et halvata ühe linna elu, pole vaja vaenlase sissetungi. Piisab, kui näiteks lülitada välja elekter ja vesi, ning ülejäänud sünnib iseenesest. Ülejäänu teevad inimesed, kui nad ei tunne end aktiivsete polise kodanikena.

Kurvaks näiteks on siin mõneks tunniks elektrita jäänud New York või 2005. aastal vee alla jäänud New Orleans. Meiegi Pronksiöö näitas, milline marodöörlus võib eriolukorras üsna kergesti puhkeda.

Sotsiaalse kollapsi puhul on lootus gruppidena püsima jääda illusoorne. Sootsium peab olema piisavalt suur, et toime tulla stiihiliste rünnakutega ja marodööritsevate bandedega. Mega-polis on selleks jälle liiga suur.

Just omaaegse Firenze või Veneetsia või ka Tallinna mõõtu polis on selleks paraja suurusega. Mäletate, kuidas Tallinn saab Eesti ajaloofilmis „Verekivi" jagu Läänemaa „kuningast", ülbest parun Üxküllist, kes tapab linna põgenenud pärisorise talupoja? „Seakari, aga mitte Tallinna raad!" sõimab Üxküll jõuetus raevus.

POLIS ON ROHKEM KUI LINN

Ajalooliselt on polis olnud selline sotsiaalse olemise viis, mis on kõige enam stimuleerinud inimese potentsiaali arengut: Delfi, Mileetos, Ateena, Sparta, Efesos, Teeba, Rooma, kesk- ja renessansiaja Firenze, Veneetsia, Genova, Pariis. Meie ajaloolises areaalis on sellised olnud Bremen ja Lübeck.

Polis olid kaubandus- ja kultuurikeskus. Poliste aeg oli loovuse kõrgaeg. Nendes tänapäevamõistes väikestes linnades pandigi alus Õhtumaa kultuurile.

Muidugi ei saa me nende juurde tagasi minna, sest uus polis eeldab postmodernset võrgustikustruktuuri.

Polis'e mõtteviis vabastab ühiskondlikust võõrandumisest, muudab mõttetuks poliitilise „poti ja paja"-vaidluse.

Polis - see on enam kui linn, see on „elav ruum". Ja vabastades inimese ühiskondlikust võõrandumisest, aitab polis kaasa igaühe potentsiaali maksimaalsele rakendamisele.

Polis'ele omane mõtteviis toob kaasa loovuse, isegi mängulisuse. Sel mõttelaadil aitaks kõige paremini juurduda just polis'e mängimine kõige selle atribuutikaga, lõbususe, tähelepanelikkuse ja heatahtlikkusega ning ikka ja jälle loovusega. Me kavaldame sellega oma skeptilise ratio üle.

Samas muutub ka kultusfilmiks kuulutatud ekraaniteoses „Siin me oleme" kõlav Kohviveski surematu lause "Ütle talle, et me oleme Tallinnast, ütle talle, et me maksame!" millekski hoopis muuks. Mitte raha pole peategija, vaid loovus ja väärikus.

Linnad pole tegelikult kohad inimeste ladustamiseks nagu see nüüdisarhitektuuri vaadates vahest tundub. Vaadates Tallinnas Rotermanni kvartalit, näeme, et isegi nüüdisaegne arhitektuur võib olla mänguline ja üle saada „sipelgapesade" rajamise kompleksist.

KODANIKE AKTIIVSUS

Polis'e kõige iseloomulikumaks jooneks on, et selle elanikud pole passiivsed suurlinlased, vaid on aktiivsed linnakodanikud. Jah, just sellised nagu tegutsevad Tallinna Koidu tänavas „Uue Maailma" seltsimajas või Tallinna esimeses loomingulises skvotis „Volk". Niisugustele tuleks anda enam kui roheline tee, kuigi see lahendus bürokraatiale just ei meeldi.

Polis'eid võib olla väga mitmesuguseid. Näiteks vana Sparta koosnes ju mitmetest asumitest. Huvitav, et postkapitalismi apologeedid, katsudes luua uusi ökokogukondi jms, on unustanud, et inimesed on juba leidnud optimaalse sootsiumi vormi mis tahes kriisiaegadeks, ja selleks on antiikse või keskaegse polis'e tüüp.

Polis on niivõrd proaktiivne kooslus, et võimalikes linnadevahelistes kokkupõrgetes ei saa kunagi võita negatiivne Mordor, vaid alati positiivne Polis, olgu või polis'te liiduna nagu omal ajal olid Lombardia või Ahhaia liit. Omavalitsus ei ole suveräänsus, aktiivsus ei ole anarhia. Ärgem unustagem, et enamik polis'eid ei olnud suveräänsed riigid, vaid nad kuulusid suurematesse kooslustesse - liitudesse, rahvusriikidesse.

Me ei tea, kas mingi suur kriis tabab meid meie eluajal või mitte, kuid ellu saame jääda vaid iseorganiseeruvate polis'tena või ei kuidagi. Sestap on tark hakata polis'e proaktiivset mõttelaadi kultiveerima juba praegu.

Kohalikud omavalitsused võiksid sellist aktiivsust toetada eriprogrammidega, sest polis-liku mõtteviisi kasvatamine võtab aega. See, et meie linnad muutuksid loovuskeskusteks, on praegu psühholoogiliselt olulisem kui miski muu.

Aga kui meil seda loovust pole, siis ei päästa meid ka ei mingi välisabi, näiteks NATO, euro või Obama.

Polis'e saladus on selles, et ühiskonna erinevad staatused ja rühmad on võimelised ühinema üheks meeskonnaks. Ja kui ka meie õnneks mingit katastroofi siiski ei tulegi, oleme magalate asemel ometi saanud loova linna.

Loova linna idee ei ole pelgalt poliitiline või majanduslik või ökoloogiline või etnoloogiline. See on  filosoofiline: „Minu linn on minu kodu."

RAIVO RAAVE, koolitaja ja õppejõud

Jaga |