Koostööst, sõltuvusest ja egoismi üledoosist

Ahto Lobjakas (PM 07.11.2008), hüpates oma isikliku soovmõtlemise mätta otsa, hakkas nägema viirastust, nagu vaevleks kogu Euroopa soovmõtlemise küüsis. Eelistada tulevat “põhiväärtusi jagava USA hegemooniat”. Ei rohkem ega vähem!

Lobjakas: vaja on ühtainsat maailmakeskust!

Maksvat vaid üks keskus, ja lisaks veel piiramatu ainuõigsus. Multilateralism paistab talle õudusunenäona, mida ei saa ometi väärtuseks tunnistada. Maailma, kaasa arvatud Mandri-Euroopa eriilmelisus polevat samuti mitte mingi väärtus. Reaalpoliitika olevat taunimisväärne oma suutmatuse tõttu kujuteldava ideaalmaailma jaoks sobivaid sakraalseid “ühisväärtusi” pakkuda. Lootmajäämine USA ja Euroopa Liidu vastastikku kasulikule koostööle olevat “alp enesepete”, leppeline ühisvastutus aga „teostamatu unelm“.

Ent õhku jääb küsimus: mismoodi siis saaks ühisvastutuseta inimkonda talle USA poolt lahkelt jagatavate ühiste “põhiväärtuste hegemoonia” kütkesse peibutada? Ja kas Lobjaka sõnade läbi halvustatavast realismi ja idealismi segust vabanemise katse kogunisti loomupärasest inimlikkusest lahti ütlemist ei tähendaks? Eks ole ju unistaminegi omaette vaimne väärtus. Unistus koostööst aga võib heal juhul reaalsusekski saada. Hea tahte korral muidugi.

Sõltuvus kujutab endast koostöö lahutamatut vastaspoolust. Kas kuulub sõltuvus siis samuti väärtuste hulka? Pigem küll paistab asi vastupidi olevat. Elukorralduse üheks põhiväärtuseks peetakse sõltumatust elik vabadust. ?htlasi, tõsi küll, adutakse, et vabadusega on vaja osata ümber käia. Kuigi sõna “absoluutselt” vohab viimase aja kõnepruugis moehaigusena, pole ei absoluutne sõltumatus ega täielik vabadus võimalik. Kõigist tehnikaimedest hoolimata jääb inimkond ikkagi maakerast sõltuvaks ja iga üksikisik omakorda teistest sõltuvaks. Täisvabadust ei suuda tagada isegi Ludwig von Misese ülistatud liberaalabsolutismi mudel. Konkurentsivõime tekib paljuski nimelt koostoimest saadava sünergilise kasuefekti toel.

Egoismi üledoos

Ent kas mainitud efekti kättesaamist ei takista lõhestav egoism? Selle probleemi kallal on sajandeid pead murtud. Algliberalismi klassik Adam Smith leidis, et taltsutamatu egoism tõepoolest takistab. Taltsutatud egoismi seevastu annab koostöörakkesse sobitada. Majandusteoorias on egoismi ohjeldamist tähtsustanud institutsionalistid, alates saksa ajaloolisest koolkonnast. Institutsioon tähendab ju mingit kordahoidvat organisatsioonilist alget, mis piirab egoismi üledoseerimise võimalust. Toetades institutsioonide abil teatavat mõõdukat kollektivismi, tugevdatakse koostöö aluseid.

Kuid koostööd kipub halvama ka enesekahjustuslik vaenamisvaevus. Maad võtab äraspidine põhimõte “otsi sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt”, olgu siis tegemist kas üleaedse naabrimehe või piiritaguse naaberrahvaga. Nii ühe kui ka teise vaimse mürgi, seega ka foobia eest kaitsvaks vastumürgiks võib muu hulgas sobida mõistust teritav enesekriitiline analüüs. Analüüs lubab näiteks järeldada, et positiivne koostöine sõltuvus on etem kui ihaldatav, aga kättesaamatu sõltumatus või siis negatiivset laadi ennasthävitav sõltlus.

Kus on poliitikute ja teadlaste  dialoog?

Mõjujõulist enesekriitilist analüüsi ei saa tekkida ilma tõsise, reaalselt arvestatava dialoogita teadlaste ja poliitikute vahel. Sellest, muide, ei pääsenud mööda ka ülemaailmne Eesti teadlaste kongress Tallinnas 11.–15. augustini 1996.

Meenutagem, et Tallinna Tehnikaülikooli (TT?) majandusteoreetikud, olles aastatel 1993–1995 eelnevalt uurinud sotsiaalselt tasakaalustatud turumajandussüsteemile ülemineku teid ja võimalusi, esitasid kongressile omapoolsed kaalutlused  “Sotsiaalse turumajanduse mudeli rakendamisest Eestis”.

Paraku kiskus poliitikute suva meid hoopis teistele radadele. Kongressi juhtinud akadeemik Jüri Engelbrecht märkis: ”Meie ümberkorralduste pisikestes ja suurtes muredes on riigi ja teadlaste dialoog ähmastumas… Küllap on siingi põhjuseks just teadmiste puudulikkus, mis on poliitikuid suunanud rabedatele otsustele ja avaldustele.” 

Samalaadsete otsuste ja avalduste jada kipub aina jätkuma. Kusjuures meedia kaldub poliitikute eksirännakutele pahatihti omalt poolt hoogu juurde lisama. Üheks tüüpnäiteks ongi kõnealune tants „väärtuste“ ümber. ?limate hüvede seisusse püütakse upitada huvivastaseid väärtusi.

Ons selletaoline püüdlus tõesti mõistlik? Ennem saavad hinnangulised väärtused siiski vaid sedavõrd püsima jääda, kuivõrd nad eluliste huvide kindlale pinnale toetuvad. Huvidele vastanduvad väärtused võivad mullikeste kombel kergesti puruneda.

Eesti idasuhted – neetud probleem

Meie neetud probleemiks on olnud idasuhted. Kui üleilmastuvas majandusvõitluses liitusime 2004. a. Euroopa Liiduga, oli teada, et koostöö Venemaaga lisab konkurentsivõimet Euraasia läänepoolsaart hõlmava EL-i arengus. Praegu aga ähvardab Eestit geopoliitilises mõttes ummikriigiks muutumise oht, sest EL-i ja Venemaa vahelisi vältimatuid koostöösuhteid arendatakse meist mööda minnes. (Vt Mõjukas naaber, PM 15.11.2004)

Huvivastased „kõrgemad väärtused” pole Euroopale mõistetavad ega vastuvõetavad. Need illusoorsed „väärtused” on sattunud vastuollu meie oma rahvuslike huvidega. Tegelikult on eluterve pragmaatilisus ise ühtlasi huvilembene vaimne väärtus, mille me eduka koostöö teenistusse saame rakendada. Soodsa võimaluse käestlaskmine tähendab ilmselget enesekahjustamist. Küsimuse all on rahvuslik edasikestvusvõime.

[esiletõste]

Akadeemik JÜRI ENGELBRECHT:

„Just teadmiste puudulikkus on poliitikuid suunanud rabedatele otsustele ja avaldustele.“

Pildiallkiri:

INIMENE JA TEHNOLOOGIA: Kõigist tehnikaimedest hoolimata jääb inimkond ikkagi maakerast sõltuvaks ja iga üksikisik omakorda teistest sõltuvaks.

VLADIMIR KOSLOV, TTÜ emeriitprofessor

VELLO REKKARO, TTÜ emeriitdotsent

Jaga |