Leib meie laual

ARVO SIRENDI,      29. juuni 2005


Elu põhiküsimuseks aegade hämarusest peale on olnud toit kui energiaallikas, eriti peatoidus. Kui Maast sai inimeste Maa, muutus igapäevane toit inimese esmaseks mureks ning alles selle fundamentaalse probleemi lahendamise järel sai võimalikuks muude, sealhulgas tõeliselt või näiliselt kõrgemate eesmärkide püstitamine ja neile pühendumine.

Toidupuudus aga kummitab inimkonda tänapäevalgi. Ligi miljardile inimesele on kibe nälg sagedane karm tegelikkus, teine miljard on leidnud lahenduse toidu hoolikas normeerimises, valides pika ja peenikese nälja jämeda ja lühikese asemel, kolmas miljard on ajutist toidupuudust oma nahal kogenud. Veel miljard hoiab toidupuuduse tekkimise ära toidueelistusi tugevasti allasuruva toiduvalikuga, viies miljard on probleemi teadvustanud vaid oma eellaste kogemuse kaudu. Ning vast ehk miljard inimest sööb aplalt kõige paremat toitu, arvestades vaid mõningal määral mõistlikke ja ebamõistlikke soovitusi.
Toiduprobleemi teravus on erinev piirkondlikult, ajalooliselt, rassilis-rahvuslikult, ellusuhtumiselt ja varanduslikult.
Mitme miljardi inimese põhitoiduseks on läbi aegade olnud riis või nisuleib. Põhjamaade rahvaste üheks põhitoiduseks on ligi tuhat aastat olnud rukkileib.

Eestimaal sai rukis leivaviljaks umbes viissada aastat tagasi
Rukis on meie mail üsna noor kultuurtaim. See oli aastasadu umbrohi nisu- ja odrapõldudel, ent kultuurina nisust vähenõudlikum, kiirema kasvuga, kõrgem, konkurentsivõimelisem, külma-, haigus- ja kahjurikindlam. See kasvas edukalt ka liivastel ja soomuldadel, talus mulla happesust, toitainete- ja niiskusepuudust. Aastasadu kasvatati meil niinimetatud maarukist.
Krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi eesti rukki esimese kultuursordi ´Sangaste` aretamisest möödub tänavu 130 aastat. Muuhulgas oli krahv Berg oma tööga kogu maailmas rukki sordiaretuse üks auväärsematest eesliikujatest. `Sangastet` kasvatatakse tänapäeval näiteks Kanadas `Kodiaki` nime all.
Kartulit hakati Eestis kasvatama vaid vähem kui kakssada aastat tagasi. Kartul sai peagi `teise leiva` austava nimetuse. Tänapäeval on raske ette kujutada pere igapäevast toidulauda ilma leiva ja kartulita. Väiksemates taludes (1–5 ha põldu) oli eesti ajal rukki ja kartuli osatähtsus külvipinnas märgatavalt suurem kui suurtaludes (50–100 ha põldu).


Rukki kasvupind on Eestis aina vähenenud
Aastal 1900 kasvatati meil rukist 173 000 ha, 1930. a 148 000 ha, 1980. a 61 000 ha, 2000. a 23 000 ha ja 2005. a vaid 6000 ha. Kaua aega korvas rukki kasvupinna vähendamist samavõrd suurem saagikuse tõus. Taasiseseisvumise aastatel aga pole saagikus kasvanud, vaid külvipind on vähenenud kümnekordselt.
19. sajandil ja varemgi, hansalinnade õitseaegadel, oli rukis Eestimaa kõige olulisem ekspordikaup. Eesti ajal veeti rukist kõige rohkem sisse aastal 1929–1930, mil kogus ulatus 70 000 tonnini.
Pärast seda kui 1930. aasta juulis hakkas rukki sisseveole kehtima riigimonopol ja tagati oma rukkile väga hea hind, saadi kogu Eestimaa elanike leivatarve oma põldudelt koristatud rukkist.
Nüüd, mil küsitluse järgi eelistab eestlane vaid eestimaist leiba ja statistika andmeil ongi 100% leiba eestimaine, pärineb rukis selle leiva küpsetamiseks Saksamaalt, Poolast ja Ukrainast. See on mõiste `eestimaine´ nii avar tõlgendus, et ulatub tähenduse poolest omaenese vastandini.
Meie tänapäeva leib on kõigi aegade parim, valik avaram ja hind vastavalt kõrgeim. Küllap võib samad sõnad öelda ka selle aja kohta, mil parimat ja kallimat leiba küpsetasid 300 000 Eestimaa pereema. Nüüd teeb seda tööd 300 oma tööd hästi tundvat pagarit.
Eesti ajal võeti leiva hinna arvutamise aluseks see, et 100 kilost jahust saadi moodsates tööstustes 136 kilo leiba. 100 kg rukkiteri maksis 22,20 krooni ja 100 kg leiba 20,60 krooni. 100 kg rukki ja 136 kg leiva maksumuse erinevus andis ühe kg leiva kohta hinnavaheks 5,8 senti. Selle tuluga kaeti kulud rukki jahvatamisele, leiva küpsetamisele ja müügile.
Nüüd on leiva hind kümme korda kõrgem kui rukki hind ja nii on see mitte üksnes meil, vaid kõikjal maailmas.

Majanduslikult võib odava rukki sisseostmine olla kasulik
Kahjumiga ja seda korvava rahvuslik-riikliku toeta ei saa põllumees rukist ega midagi muud kasvatada meil ega mujal. Mujal peetakse oma põhitoiduse kasvatamist omal maal asendamatuks, mistõttu seda toetatakse vajalikul määral.
Jaapanis näiteks läheb oma riisi kasvatamine kuus korda kallimaks kui riisi ostmine maailmaturult. Ometi ostab Jaapan odavat välismaist riisi harva ja vähe, sest ainult oma toidu puhul võib rahvuslikus sõltumatuses kindel olla.
Ajalugu on näidanud, kuidas lagunevad impeeriumid ja hävivad riigid, kes ei suuda kindlustada oma rahvast toiduga. Isegi jumala ametisse pandud piiramatu võimuga Etioopia keisri Mohammed Haile Selassie pühkis minema nälgiv rahvas, rääkimata siis rahva valitud võimukandjatest.
Kuulus lühikõrrelise nisusordi aretaja Normann Borlaug ütles: "Kui soovite rahu, peab tootma rohkem leiba – muidu ei ole rahu võimalik."
Carl Robert Jakobsonilt pärineb mõte, et üksnes see rahvas võib oma iseseisvusele kindel olla, kellel on leib ja leivakõrvane omast käest võtta. Niisiis ülejäänud toit on määratletud kui leivakõrvane.

Majanduslik valikuvabadus allutatakse poliitilistele huvidele
Soome Talvesõja ja Jätkusõja ajal puudus soomlastel valikuvabadus oma kangelaslikku võitlust pidava rahva kindlustamiseks igapäevase leivaga. Isegi hea naaber Rootsi ei müünud ega laenanud Soomele vilja, sest seda keelas Suurbritannia, nõukogude liitlane Teises maailmasõjas. Ainult fashistlik Saksamaa müüs Soomele nii vilja kui kütust. Küllap pärinesid needki suures osas NLiidu varudest, millega Stalin rikkalikult varustas oma sõpra Hitlerit kurikuulsa Molotov-Rippentropi pakti alusel, et üles kütta fashistide läänesuunalist võitlushimu.
Oma leival on ka kõlbeline tähendus. 19. sajandi keskel jõudsid meie esivanemad rukki kavatamisel kogusaagini, mis võimaldas ka vaesemal osal talurahvast loobuda aganaleivast. Kuid ka aegade paranemisel hoiti leiba heinaajaks, välditi raiskamist, hoiduti kliide väljasõelumisest, lisati leivale kartulit, pekki, soolasilku jm.
Vene ajal alustati leivasabadega ja lõpetati leiva söötmisega lehmadele ja sigadele. Eestimaal on ka varasematel aegadel antud loomadele leiba, näiteks pühade puhul, tänulikkusest või lihtsalt loomaarmastusest.
Vene ajal oli leib odavam kui rukis, maksis vaid kopikaid, ja seda harjuti pidama leiva tegelikuks väärtuseks ning aluseks inimese õigusele leivaga sigu nuumata. Tollane statistika näitas, et leiba söödi palju, sest söömise ja söötmise vahel vahet teha ei tahetud. Õiget hinda ei peetud vajalikuks kehtestada. Pole mõtet seostada seda leiva kvaliteediga.
Austusel leiva vastu on ka religioosne taust. Lugupidamatus leiva vastu on pühaduseteotus. Kogemata mahakukkunud leivatükikesele oli kombeks anda suud. Armastus ja austus elu vastu on austus ja armastus igapäevase leiva vastu.
Rukkiselts soovib, et rukki kasvatamine ei jääks meie isade maal nostalgiliseks meenutuseks, vaid saaks taas meie rahva kindlaks tulevikulootuseks ja kõlbeliseks kohustuseks.

Leiva esteetiline väärtus
Rukki õitsemine ja viljastava tolmu kandmine seda ootavale niiskele emakasuudmele varahommikuse kerge tuulega on tõeline looduse ime, aga sama lühiajaline nagu öökuninganna õitseminegi. Kes on seda kordki näinud, on valmis ootama selle ime kordumist igal järgmiselgi aastal.
Kaua aega üks suuremaid rukkikasvatajaid-talupidajaid Mati Nurm Valgamaalt ütles ühel rukki päeval, et nägi rukki õitsemist lapsepõlves ja armus sellesse vaatepilti kogu eluks.
Põllumees on näinud pakasest, pinnaveest, sulalumest, lumiseenest, õitsemiseaegsest öökülmast, hilisest lumest või suvisest rajust hävinud rukkipõlde. Seda traagikat hinges tunnetab rukkikasvataja otse füüsilise südamevaluna.
Rukkist on palju rahvalikke laule loodud. Lõpetan oma loo laulusõnades sisalduvate soovidega, mida meile ühel rukkipäeval laulis Olev Vestman:
... et õitsema jääks põllul rukkilill
... et lõhnaks laual püha rukkileib
... et armastus ei jätaks iial meid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)