Euroopa tulevik on tume, kui seda juhivad vastutustundetud

Euroopast rääkides tuleb paljudel silme ette eelkõige Brüssel - Euroopa Parlamendi pikad koridorid ja Euroopa Komisjoni hoonekompleks. Nii mõnigi tänavu Euroopa Parlamenti pürgija  kuulutab end asjatundjaks rahvusvaheliste suhete ning Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika vallas.

Mis võiks olla parem, kui valida pühendunud spetsialiste. Ent ikkagi tasuks Euroopast rääkides arvestada, et Eesti esindamiseks on vaja teadvustada: see pole ainult au, millega kaasnevad õigused, vaid ka vastutus.

Ka eurosaadik hooligu oma laste tulevikust

Vastutus on miski, mis ei teki üleöö ja mida ei saa juurde osta. Veel hiljuti poleks uskunud, et võtan sõna lastesünnitamise teemal ja räägin lastega kaasnevast vastutusest, mis muudab inimest ja tema suhtumist oma peresse, kuid seeläbi ka kogu riiki ja rahvasse.

Mul endal veel lapsi pole ja ma ei pea end ses küsimuses kõige kompetentsemaks. Kuid olen kindel, et iga lapsevanem tahab oma lapsele kõige paremat. See võibki olla kõige määravam, miks Eesti saadik Euroopa Parlamendis tahaks anda endast maksimumi, sest sellest sõltub ta laste ja lastelaste tulevik ning heaolu.

Paraku on nii, et ainult välis- ja julgeolekupoliitika teemade tundmisest jääb väheks mõistmaks, mida meie riik vajab, et ta oleks tõsiseltvõetav ka järgmiste põlvkondade jaoks. Kusjuures siin ei ole tähtsad inimese poliitilised vaated - lapsevanema mure ja vastutus pisipere eest sellest ei sõltu.

Olen kindel, et nii kolme lapse emal, keskerakondlasel Mailis Repsil kui ka kolme lapse isal, üksikkandidaat Indrek Tarandil on lisaks professionaalsusele ka teistmoodi vastutus oma pere ja oma riigi suhtes, mis räägib ainult nende kasuks. Seega ei jäta küsimus isiklikust vastutusest, mida tulevased Euroopa Parlamendi liikmed peaksid  tunnetama meie riigi suhtes, mind külmaks ei kodanikuna, noore naisena ega tulevase emana, kelleks ma, väga loodan, kunagi saan.

Lastevaba naisetüüp

Iidsetest aegadest on arvatud, et emainstinkti realiseerimise vajadus elab igas naises. Kuid viimased 15-20 aastat on aina selgemalt välja toonud nn lastevaba naisetüübi.

Tegemist on mitte esimeses nooruses naistega, kes teadlikult ei taha lapsi ei praegu ega ka tulevikus. Kuigi mõni mõtleb ümber ja siiski saab „kõrgeealiseks" emaks, jääb enamik endale truuks. Sageli suhtuvad "lastevabad" naised teiste lastesse vägagi külmalt.

Usun, et olete näinud, kuidas mõni „ennast teostanud" tädi krimpsutab nina, kui restoranis või lennukis satub tema kõrvale põngerjas. Mind paneb alati imestama, kuidas mõni naine võib võõraste laste suhtes olla isegi agressiivne.

Lapse saamine ja üleskasvatamine ning tema eest vastutamine teeb inimese pigem paremaks nii kodanikuna kui ka rahvaesindajana, olgu tegemist kohaliku omavalitsuse, Riigikogu või  Euroopa Parlamendiga.
Loomulikult on inimene  vaba ja ihkab iseseisvust. Kuid kas lapsed sunnivad naisi iseseisvusest loobuma või avavad naises hoopis muu, sügavama tasandi?
Minu sõprade ega tuttavate seas pole ühtegi naist, kes oleks emaks saades vähem iseseisev. Vastupidi, emadus muudab just arenenumaks ja iseseisvamaks, kuna nüüd vastutab naine mitte ainult iseenda, vaid ka järeltulija eest.

Igavene beibe?

Või tähendab naise iseseisvus „igavese beibe" imagot -  sõltumata sellest, kas naine on 20-ndate lõpus või on ületanud 40. eluaasta piiri, tunneb ta end ikka plikana.

Kas sel juhul on tegemist kõrgema infantiilsuse või egoismiga, on raske öelda. Vaadates neid aastates „plikasid", tekivad külmavärinad, et ma järsku ise ennast 15-20 aasta pärast nende rollis ei avastaks. See oleks väga hale!

Värsked emad ei räägi ainult mähkmetest. Emadus pole kedagi degenereerinud. Vastupidi, see annab hoopis uusi kogemusi ja teadmisi. Pole saladus, et Suurbritannias peaks rahva arvates olema inimesel selleks, et tegelda poliitikaga, vähemalt üks laps. See tagab, et ühiskonnategelane ei langeta lühinägelikke otsuseid, mis võivad olla kahjulikud riigile, kus elavad tema järeltulijad.

Kuipalju see reegel Eestis toimib? Vastus on kahjuks mitte just lootusrikas. Aga just enne Euroopa Parlamendi valimisi oleks ehk õige hetk selle peale mõelda.

Kes armastab loomi ja lapsi...

Ehk lapsevanemad vabandavad, kuid toon oma väite kinnituseks veel ühe näite. Koeraomanikuna tean, et isegi lemmiklooma tulek ellu muudab inimest, temas tekib vastutus. Mu enda spanjel on juba 11-aastane, kuid kõik need aastat olen tänanud Jumalat ja saatust, et mulle kunagi see väike kuldne soe pall kingiti.

Koerad, kassid jm lemmikud, kas või krokodill, või hoopis lambakari, peaksid vastutustunnet suurendama. Hoolitsemisega kaasnevad söötmine, regulaarsed jalutuskäigud, arstivisiidid ja ka unetud ööd terviseprobleemide puhul. Ka see on vastutus, võimalus aru saada, et sul on keegi, kelle eest sa vastutad. Vastutustunnet pole keegi paremini kokku võtnud kui Antoine de Saint-Exupery oma surematus  „Väikeses printsis": "Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled."

Kas olla või mitte olla ema ja isa, on igaühe enda otsustada. See ei tähenda alati sünnitamist, sest alati  võib adopteerida hüljatud lapsi, keda lastekodudes jätkub. Olen nõus, et naistel on enda teostamiseks palju võimalusi. Kuid pidev agressiivsus väikeste inimeste suhtes, olgugi nad täiesti võõrad lapsed, on üsnagi destruktiivne. Ükskõik kuidas võtta, aga empaatia puudumine ja viha laste suhtes räägib väga tihti inimese enda suurtest siseprobleemidest.

Kas omada mõnd looma, see on samuti igaühe vaba valik. Võimalik, et igasse kodusse pole vaja looma, kuid iga loom vajab kodu. Ja armastust - aga armastus algab vastutustundest...

Millise rahvasaadiku hoolde usaldaksite oma lapse?

Üldiselt ei ole inimesed rahvasaadikutega rahul. Neid süüdistatakse ignorantsuses, ükskõiksuses, kõikvõimalikes pattudes. Mis salata, süüdistused on mõnikord ka õigustatud. Samas võib valimistest valimisteni jälgida huvitavat tendentsi, et paljud nendest „ebasobilikest ja ebakompetentsetest" saadikutest valitakse ikka ja jälle tagasi.

Minnes Euroopa Parlamenti valima, võiksite mõelda: kas te usaldaksite selle saadiku hoolde kasvõi tunniks ajaks oma lapsukese või isegi lemmiklooma?

Või meenub äkki üks kuulsakssaanud lambakari, mis glamuursetes ajakirjades nägi küll vahva välja, kuid mille nälginuna surnud liikmete pildid ajalehtedes tekitasid hirmuhelki isegi paljunäinud inimeste silmis?

Kas selle karja omanik on üldse võimeline vastutustundeks? Kui kahtlete, on mõistlikum valida keegi, kellele usaldaksite mitte ainult oma lapse või lemmiklooma (või väikese lamba, nagu  usaldas lendur Väikesele Printsile), vaid ka oma riigi esindamise Euroopa Parlamendis.

ANNA-MARIA GALOJAN, politoloog

[fotoallkiri]   VASTUTUSTUNNE: Looma- ja lapsearmastus eeldab vastutustunde olemasolu. Poliitiku puhul on see oluline omadus. Vasakul Anna-Maria Galojan, paremal Kristiina Ojuland.

Jaga |