Eesti – 90 aastat või 40 aastat?

 Ilmub lühendatuna kõnest 22. veebruaril Pärnu Kontserdimajas

Igal pidukõnelejal on õigus oma kõnetusele. President Meri alustas sageli nii: „Kallid kaasmaalased Eestis ja kogu maailmas!“

Võimalikud on teisedki pöördumised. Mõtlesin, kuidas peaks kõnetama kuulajaskonda, kellele räägin täna. Vähe oleks Eesti Vabariigi 90. aastapäeval öelda: „Kallid kaaslinlased!“

Vähe oleks ka öelda: „Kallid rahvuskaaslased!“ Ehkki tsiviliseeritud maailmas tähendab rahvus riiki, ja seega kõnetaksin kõiki kodakondseid.

Ma ei tee seda, sest Eesti Vabariigi 90. aastapäev ei ole mitte üksnes ühe linna või riigi kodanike pidu, vaid laiema tähendusega niihästi Pärnus, Eestis, Euroopas kui ka terves maailmas. Sellepärast kõnetan teid: „Armsad inimesed!“

Armsad inimesed!

90 – see on ainult aeg. See on ainult arv, ajamõõt. Mida see aeg mõõdab? Nõnda küsides ja vastust otsides saab meile äkki selgeks, et asi, mida oleme pannud mõõtma aja, on hoopis suurem kui kell ja kalender. Mõõdame ajaga midagi, mis on suurem kui 90 aastat. Mõõdame midagi, mis on olulisem.

Eesti Vabariigi 90 aastat on minevik. ?igupoolest ei ole meie riiki siin maalapil 90 aastat olnudki. Enamik meist sündis ja kasvas ju hoopis teistsuguses Eestis, tolles, mis kestis vahepealsed pool sajandit, 50 aastat. Lihtne matemaatika näitaks, et Eesti Vabariiki on Eesti pinnal olnud mitte 90, vaid ainult 40 aastat. See vahe peab meile midagi meenutama: et meie tänane sinimustvalge pidu on isevärvi, isevärki pidu. Et me täna ei tähista mitte arvu, vaid midagi muud. Me pühitseme täna küll riiki, aga eelkõige pühitseme täna oma riikluse ideed, omariiklust, kõiki neid, kes selle riigi, Eesti Vabariigi kohta saavad öelda: minu oma!

Silmaklappidega 90

Vaadakem lähiajalukku, see on meile kõigile nähtavam ja meil kõigil meeles. Naaskem valemi juurde 90 – 50 = 40. Sellesse lihtsasse arvutusse on kätketud Eesti rahva saatus XX sajandil. Ma ei mõista neid, kes tahaksid tolle aritmeetika täna unustada ja keskendada oma silmaklapistatud pilgu üksnes arvule 90, mis leidliku ning ilusa botaanilise motiivina vaatab vastu meie riigi aastapäeva plakateilt. Me ei hindaks oma riiki, kui salgaksime maha sekundigi tema olemise, tema sündimise, taassündimise ja vahepealse poolelioleku loost. Oma ajaloost.

Olen eestlasena uhke rahva üle, kelle riikliku iseseisvuse valemisse mahub miinus viiskümmend, kelle riikliku iseseisvuse tahe on olnud suurem kui miinus pool sajandit, kes pärast vähem kui veerandsajandilist riiklikku sõltumatust ja rohkem kui poolesajandilist sõltuvust võib täna tähistada peaaegu 17-aastast taasiseseisvust.

Enamiku meie riigi rahvast moodustavad inimesed, kes pärinevad tollest miinus-ajast. Ma tahaksin täna, just täna nende ees kummardada. Lõpuks olid ju nemad need, kes oma igapäevatöös, oma meeles ja keeles kandsid läbi teistsuguse aja Eesti taasiseseisvumise ideed. Kui poleks olnud neid inimesi, kes eesti rahvast jätkates, eesti peresid luues, eesti kodusid rajades hoidsid eestluse ning Eesti riikluse eluvõimelise? Nemad olid need, kes meie rahvuse, meie rahva tervena tõid läbi pool sajandit kestnud võõrvõimu. Tõid nii tervena, et meie rahvas suutis oma riigi tagasi võtta. Selle eest ma tahaksin kõiki Eesti inimesi tänada. Millal siis veel, kui mitte täna?

Mu isamaa on minu arm!

Eesti rahvas on laulurahvas. Me taasiseseisvusime Laulva Revolutsiooni käigus. Aga tegelikult oli meil läbi viiekümne miinusaasta kogu aeg laulev revolutsioon. Iga meie laulupidu oli rahvuspüha, mida võõrvõimud ei julgenud ära keelata. Minu jaoks, kuigi tagantjärele, on esimene suure rahvusliku ülestõusu märk see, kui meie rahvapeo juhid said teada, et EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär oli keelanud laulupidu lõpetada Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa lauluga “Mu isamaa on minu arm...”, aga rahvas laulukaare all alustas laulu ise. Ja Gustav Ernesaks tõusis dirigendipulti! Ja terve lauluväljakutäis kuulajaid tõusis püsti! Ja laulis kaasa! Ja Eesti NSV võimukandjad tõusid samuti püsti! Neid püsti tõusma pannes panime nad, piltlikult, põlvili.

Võib-olla ongi nii, et kedagi võitmaks ei ole tarvis teda mitte põlvili suruda, vaid panna ta püsti tõusma...

... Ja ära minema. Kui poleks olnud seda eesti rahva omakultuurilist vastupanuliikumist, mille ideed kõige nähtavamalt kandsid laulupeod, poleks tulnud ka Laulvat Revolutsiooni, poleks tulnud Eesti taasiseseisvumist, poleks meil täna põhjust tähistada arvu 90.

“Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal...”

Hiljuti kerkis päevapoliitikas taaskord arutelu Eesti hümni sobivuse üle. Meie seas on neid, kellele ei anna rahu teadmine, et me laulame oma rahvushümnina Fredrik Paciuse ja Johann Voldemar Jannseni laulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...”.

Aga miks loobuda sellest, mille helide kostma hakates me täna vait jääme ja seisma tõuseme?

?tleksin kõigile neile, kes leiavad, et meie hümn ei ole piisavalt realistlik, ning heidavad ette selles leiduvat arhailist mõttekuvandit: jäägem irreaalseteks! Reaalsete oludega leppides poleks me iial söandanud oma iseseisvust tagasi nõuda, ennast iseseisvaks laulda. Laulda!

Just Pärnumaa vabaduselauliku Johann Voldemar Jannseni sõnadega hümn oli meie rahva kollektiivses mälus just selle järjepidevuse kandja, mis sai reaalsuseks Eesti Vabariigi taasiseseisvudes.

Riigihümn on keeruline psühholoogiline fenomen. See on kollektiivne truudusvanne, millega me kogu maailmale kuuldavalt ja nähtavalt deklareerime oma kuuluvust selle riigi kodanike ja selle rahva liikmete hulka. Võõrast hümni kuulates me võime viisakuse pärast küll püsti tõusta – aga me ei laula seda kaasa! Me ei vannu truudust mitte ühelegi riigile, mitte ühelegi rahvale peale omaenda riigi ja rahva, peale omaenda rahvusriigi. See on asja üks külg.

Truudusvanne ja eestpalvus

Asja teine külg on see, et hümn kujutab endast ka eestpalvust. Hümni lauldes ei räägi me mitte üksnes iseendist, lauljaist, vaid ka sellest, mille pärast, mille nimel me laulame. Hümni lauldes meenutame sümboolselt neid, kes meie riigi on rajanud, kes meie riiki on hoidnud – ja meeles pidanud neidsamu sõnu, sedasama viisi, mida meie kordame täna. Hümn on püha tekst, mida esitades tunneme ühtekuuluvust kõikide oma riigi ja rahva sugupõlvedega läbi aja.

Hümni lauldes ütleme neile, keda enam meiega ei ole: te jätsite meile riigi, me tahame seda hoida. Tahame seda läbi aja edasi kanda. Tahame selle riigi püsimise nimel elada, töötada ning õnnelikud olla!

Niisuguse truudusvande ning eestpalvusega ei saa naljatada, seda ei saa niisama kergelt kõrvale visata ega asendada, nagu ei saa endale valida uusi kadunuid, uut sugupuud, uut ajalugu.

Ja muide, olgu öeldud, et Gustav Ernesaks, kellel oli veel õnn näha taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, avaldas enne surma 1993. aastal ise soovi, et tema laulust “Mu isamaa on minu arm...” ei tehtaks hümni, sest see on liiga intiimne. Seda muusikat ei saa lasta staadionidel valjuhääldist, see on iga eestlase intiimne sisemonoloog. Austagem looja tahet!

Ajaloo ristteedel

Elame täna täies teadmises, et eesti rahval poleks olnudki teistsuguse tuleviku võimalust. Aga ajaloo marsruudid lähevad ainult ristteid pidi. Igal järgmisel teeotsal on kulgeja ees mitu valikut. Mis meist oleks saanud, kui me oleksime kuulda võtnud neid kavasid ja kaasa läinud nende plaanidega, mis XX sajandi jooksul on tehtud eesti rahva tuleviku asjus?

Kõigepealt pidime kohapeal venestuma. Juba keiser Aleksander III aprillideklaratsiooniga sündis idee, et vene keel peab saama kogu impeeriumi rahva suhtlemise ja mõtlemise keeleks. See kole kava ei teostunud. Eestlased on väga sitke rahvas. Me elasime tolle aja üle! Ja võtsime veel kaasagi ilusad noorusmälestused. Meie kaaslinlane Mark Soosaar küsis kord telesaates ühelt saja-aastaselt proualt: “Noh, sina oled nüüd elanud üle igasugused ajad: tsaariaja, esimese ilmasõja, esimese Saksa okupatsiooni, esimese Nõukogude okupatsiooni, Vabadussõja, esimese Eesti Vabariigi, teise Nõukogude okupatsiooni, teise Saksa okupatsiooni, kolmanda Nõukogude okupatsiooni, ja jõudnud teise Eesti Vabariigi aega. No ütle, milline aeg sinu elus oli kõige ilusam!” Ja vanaproua vastas: “Tsaariaeg oli ikka kõige parem.” See oli tema noorusaeg.

Meie noorusaeg on lähemal. Me teame plaane, mida teised on pidanud eesti rahva tuleviku kohta. Teame, et natsivõim oleks meid siit “idaaladelt” küüditanud veel kaugemale itta. Oleme näinud, kuidas nõukogude võim viis veelgi kaugemale itta ära meie sugulased ning nii mõnedki meist endist. Oleme näinud, kuidas venestamise vaim 30 aastat tagasi nii võimsasti pead tõstis, et 40 eesti haritlast julges oma keele ning omakeelse kultuuri kaitseks avalikult välja astuda.

?heksakümne aasta jooksul oleme seisnud paljudel ristteedel. Eks olnud risk ja risttee juba oma riigi väljakuulutus “Endla” teatri rõdult. Olgem uhked selle üle, et Pärnu pole mitte ainult Eesti Vabariigi suvepealinn, vaid on Eesti Vabariigi sünnilinn!

[1. jao lõpp]

foto       EESRIIE LANGES: 23. veebruaril peeti vabariigi aastapäeva puhune traditsiooniline kaitsejõudude paraad sedakorda Pärnus – linnas, kus "Endla" teatri rõdult loeti 1918. aastal ette iseseisvusmanifest. Pärnu linn avas president Toomas Hendrik Ilvese ja linnapea Mart Viisitamme juhtimisel ajaloolisele hetkele pühendatud mälestusmärgi.

Jaga |