Siim Kallas unustas poliitilise eetika

JAAN TEPANDI,      21. november 2001


Reformierakonna liidri ja rahandusministri Siim Kallase viimase aja artiklid Postimehes, eriti "Esimese Eesti saatusest" 19. oktoobril, kus Kallas heidab Teisele Eestile ette mahajäämust ja lubab Esimese Eestiga ära sõita, on tekitanud lugejais mitmesuguseid mõtteid. Viimati avaldasime 31. oktoobril poliitkommentaatori Toomas Alatalu kirjutise "Esimese Eesti närvid läbi". Täna toome ära majandusmehe seisukoha.

Kallas väidab, ei tea küll milliste andmete või volituste alusel, et 20-30aastaste või veidi vanemate inimeste põlvkond võttis presidendivalimiste tagajärjed vastu ehmatuse ja hirmuga."
Pidades nähtavasti silmas noori edukaid ettevõtjaid ja muid ärimehi, unustab ta, et samasse põlvkonda kuuluvad ka noored töölised ja haritlased, neist osa üsna madalapalgalised, samuti noored töötud, kes oma suhteliselt lootusetus olukorras on üsna valmis vastupidiseks, s.o tervitama igasuguseid võimalikke muutusi võimustruktuurides. Et võib-olla läheks ikkagi midagi paremaks. Ka viimase arvamusküsitluse kohaselt tervelt 74 protsenti Eesti elanikest peab Rüütli valimist presidendiks õigeks.

Kui leiba pole, sööge saia

Eriti märkimisväärne on aga, et Kallase lugudest jääb kõlama fatalistlik väide, et nn maailmastumine "suurendab mõõtmatult inimestevahelist ebavõrdsust" ja et selle vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi. Seega on "kahe Eesti" tekkimise süüdlane, maailmastumine, kindlaks tehtud ja kohalik majandus- ja sotsiaalpoliitika ühe hoobiga puhtaks pestud.
Kallase sofistika taunib, muuseas, ka neid eelpoolmainitud uute oludega kohanemata "teisi" sellepärast, et need ei oska ära kasutada elektroonilise asjaajamise eeliseid ja seisavad elektriarve maksmiseks energiamüügi sabas. Huvitav oleks siiski teada, kust peaksid inimesed, kelle sissetulekud ei võimalda korralikult toitudagi, võtma vahendid vajalike elektroonikariistade muretsemiseks? Taoline mõte asetub küll ühte ritta oma piiramatult pillava eluviisi poolest kurikuulsa Prantsuse kuninganna Marie Antoinette soovitusega oma vaestele alamatele, kes kurtsid, et neil pole leibagi süüa, et "no söögu siis saia!"
Jätkub ka tublide "esimeste" saavutuste loetelu: osatakse keeli, tuntakse hästi turumajanduse reegleid, mõistetakse parlamentaarse demokraatia valikute tegemise ja toimimise põhimõtteid. "Teiste" kohta aga väidetakse, et nad hakkavad unustama isegi vene keelt, ei taha endale selgeks teha turumajanduse põhitõdesid, ja püüavad taastada nõukogulikke majandus- ja sotsiaalpoliitika meetodeid, suhtuvad parlamenti umbusu ja ebakindlusega.

Eesti maine rahvusvaheline müüt

Appi tuuakse rahvusvahelised hinnangud Eestile - konkurentsivõime, inimarengu indeks, muud reitingud. Viimane kiidulaul meie majanduse avatuse kohta ütles, et oleme nüüd neljandal kohal maailmas. See on muidugi meeldiv, et need reitingud tõusevad, ja täiesti põhjendamatult ja lausa tigedalt väidab S. Kallas, et "teisele Eestile meie rahvusvahelise maine paranemine ei sobi."
Paraku ei aita aga ükski kõrge, ükskõik milliste teisejärguliste ja paljus suvaliste näitajate alusel tuletatud reiting majanduse ja rahva heaolu iseloomustavate külmade arvude vastu, mida tuleb ikka ja jälle meenutada: Eesti sisemajanduse kogutoodangu võrreldav maht ei ole veel saavutanud reformieelse 1989. a taset (80…85%), ja arvestatult ühe elaniku kohta, mis kajastab ka üldist heaolu, moodustab ainult ühe neljandiku Euroopa keskmisest, rääkimata Saksamaast või USA-st. Töötute osakaal majanduslikult aktiivses elanikkonnas moodustab 13,7%, koos heitunutega (kes on kaotanud lootuse tööd leida) aga isegi 16,5%, ja see tõuseb üha. Sissetulekute erinevus on tohutu suur. Kasvab narkomaania ja kuritegevus. Ja kõik see annab tulemuseks rahvastiku sügavalt negatiivse iibe. Mis jääb siis järele "kõrgest reitingust"?
Siin ongi peidus kogu taolise asjakäsitluse loogiline nõrkus. Püütakse jätkuvalt kujutada Eestit kui väga eduka majanduse ja kõrge heaoluga riiki ja sellest teha järeldus, et see kõik on riigis seni teostatud "ainuõige", turuliberalistliku majandus- ja sotsiaalpoliitika tulemus. Kuid niipea, kui paigutame eesti majanduse seisu kuhugi riikide pingerea teise poolde, kui edukuse oreool haihtub ja asendub äsja veel kord üle korratud üsna süngevõitu pildiga, saab järeldus olla ainult vastupidine: Eestis seni teostatud majandus- ja sotsiaalpoliitika on olnud vähemalt ebaadekvaatne, ja sellest on tingitud ka praegune madalseis ja ühiskonna lõhenemine. Riigivõimu ülesanne ei saaks ka kõige "teisemate" eestimaalaste meelest praegu kuidagi seista selles, et tagasi pöörduda läbipõlenud käsumajanduse meetodite juurde, vaid ikka selles, et leida teid, kuidas kurikuulsa globaliseerumise juures ja normaalse turumajanduse tingimustes otsida siiski vahendeid olukorra niisuguseks kujundamiseks, mis aitaks väikesel Eesti rahval ja riigil püsima jääda ja edasi areneda.

Lahkuvad koos maksudega

Võib olla kõige üllatavam, kuid loogiliselt täiesti rappa jooksnud on Kallase tõdemus, et tublid ja haritud inimesed lahkuvad Eestist sellepärast, et neid siin põlatakse ja tõrjutakse (?). Ja et selle tõttu jääb suur osa maksutulusid laekumata. Peab ikka tegelikkusest üsna eemaldunud olema, et mitte aru saada: niisugune lahkumine toimub hoopis sellepärast, et Eesti ei suuda arenenud riikidega võistelda tippteadlastele, kunstiinimestele, spetsialistidele tänapäevaste tingimuste loomises, vaatajas- ja kuulajaskonna võimaldamises ja eelkõige muidugi töötasu maksmises. Kui ikkagi mujal on nende silmapaistvate inimeste töötasu mitu korda, isegi kümneid kordi kõrgem, siis ei piisa paljudel patriotismi, et kodumaa huvides siinse tagasihoidliku sissetuleku peale istuma jääda.
Ei maksa siia segada edukaid ärimehi, kes investeeringute suhtes võtavad tõrjuva hoiaku. Neil on jällegi oma motiivid - ühelt poolt on seoses majanduse ja suure osa elanikkonna heaolu madalseisuga olukord mõnevõrra ebastabiilne, teisalt aga toetades kohalikku tööhõivet, õõnestaksid nad ise oma peamist huviobjekti - asukohamaadest mitmekordselt madalamaid palku.

Muide, kolmik on veel võimul!

Edasi järgnevad Kallase üsna nõmedad, poliitilist kultuuri eiravad süüdistused oma oponentide vastu: nad tahavad võimule saada ainult kättemaksuks, tahavad arveid õiendada nende edukatega (?), kes on nad kõrvale tõrjunud, tahavad neilt ressursse ära kiskuda ja edasi ikka samas vaimus. Võimuahnuses oleks küll palju õigem süüdistada praegusi võimulolijaid, kes klammerduvad oma positsiooni külge iga hinna eest, vaatamata üldsuse poolt nende tegevusele antud äärmiselt negatiivele hinnangule.
Üsna ebameeldivalt kõlavad ka artikli lõpu ähvardused, kuigi nende täpsem tähendus vajaks veel selgitamist. Eriti see "Muide, kolmikliit on küll veel võimul." Kas tuleks siia juurde mõelda: "Küll me teile veel näitame!"? Kas tuleb tõesti arvata, et kolmikliit hakkab jätkuvalt teostama Kallase
propageeritavat osa rahva suhtes otse öeldes inimvihkajalikku poliitikat?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)